Ühinenud Euroopa vajab uue põlvkonna liidrite esiletõusu

Kui põhjendatud sellised apokalüptilised seisukohad on? Ühelt poolt tehakse vanas Euroopas uuele selget ülekohut. Kirjeldades värvikalt rahutusi Budapestis ning parlamendi ümber rajatud terasvarvastest tara, unustatakse ära Kopenhaagenis või Pariisis möllanud rahutused, millega võrreldes Budapestis meeleavaldajad end üsnagi rahulikult üleval pidasid. Meeleavaldusi ja demonstratsioone Lääne-Euroopas peetakse demokraatia loomulikuks osaks, Ida- ja Kesk-Euroopas aga demokraatia nõrkuse tunnuseks.

Sama kehtib ka süüdistuse kohta, nagu vohaks uues Euroopas eriline populism. Sama toimub ju ka vanas Euroopas. Nii vasak- kui ka parempoolsed populistid teevad ilma ühel ja teisel pool endist raudset eesriiet. Vähe sellest. Kui vaadata mõnd soliidset vana Euroopa poliitikut, kes lubab näiteks presidendiks saades astuda samme Québeci iseseisvuse toetamiseks, siis on raske märgata, mis neid mõnest välispoliitikat sisepoliitikas populaarsuse võitmiseks kasutavast uue Euroopa riigitegelasest eristab. Uue Euroopa silmas nähakse pindu viivitamatult, enda silmas palki aga mitte.

Ära kiputakse unustama poliitika tsüklisisus ehk see, et demokraatia juurde kuulub lahutamatult valitsuste vahetumine. Kui uutes liikmesriikides tuleb liberaalse valitsuse asemel võimule vasakpoolne, nähakse ses vaata et katastroofi. Toimub sama vanas Euroopas, on tegemist loomuliku sündmusega. Kui reforme teha üritanud valitsus on sunnitud ametist lahkuma, näitavat see rahva pettumust liberaalsetes reformides.

Selle näiteks on toodud Slovakkia. Seejuures unustatakse, et Slovakkias oli radikaalseid ja edukaid reforme uuendanud peaminister Dzurinda võimul olnud ligi kümme aastat - kauem kui ükski teine. See, et ta ühel hetkel lahkuma sunnitakse, on osa demokraatiast - inimestel saab samast peaministrist lihtsalt villand. Kuigi Dzurinda, kelle partei saavutas valimistel muuseas parema tulemuse kui eelmistel, ametist ilma jäi, jätkab talle järgnenud populistlik valitsus tegelikult sama poliitikat kui Dzurinda. Miks? Sest see oli edukas.

Vale oleks pea liiva alla peita ja kinnitada, et lahti pole midagi. Uued liikmesriigid on vanadega võrreldes väga vaesed, nende sotsiaalsed probleemid on tõesti suured. Seejuures aga unustatakse, et nii vaesus kui ka enamik sotsiaalseid katsumusi pole mitte teostatud reformide, vaid 50 aastat kestnud kommunistliku süsteemi tulemus. Kommunistlik süsteem muutis rahvad Lääne-Euroopaga võrreldes vaeseks, süsteemi kokkukukkumisega kaasas käinud kollaps purustas sotsiaalse võrgustiku.

Keerulisest olukorrast on üritatud väljuda radikaalsete reformidega. Mõnel maal on see läinud edukamalt, teisel mitte, kuid üldiselt on siiski positiivselt edasi liigutud. Uue Euroopa majanduslikke ja sotsiaalseid näitajaid ei tule seega võrrelda mitte ainult Euroopa keskmisega, vaid ka selle olukorraga, kus asuti vahetult enne reformide alustamist. Vaid nii saab tegelikust arengust endale pildi luua.

Kommunismi pärand kummitab ka uue Euroopa poliitikat. Osa populistlikke liidreid kogub toetust kommunismi taga igatsedes, teised selle vastu aktiivselt võideldes. See viitab vaid sellele, et minevik on endiselt Euroopas selgeks rääkimata - erinevalt natsismist pole kommunismi ühemõtteliselt hukka mõistetud.

Tuntav probleem on muutuste talumatu kiirus. Maailm inimeste ümber on muutunud sedavõrd kiiresti, et muutustest ollakse väsinud. Populaarsust on seetõttu võimalik võita, lubades muutuste lõppu ja stabiilsust. See hõlmab ka uut Euroopat haaranud väsimust Euroopast. Laienemine on küll toimunud, vaimset kokkukasvamist mitte. Ei saada aru, et nüüd istutakse ühes paadis ning kui Euroopal läheb halvasti, läheb halvasti kõigil.

Poliitilist eliiti on haaranud hirm uute algatuste ees, nendeta Euroopat aga edasi ei vii. Samad probleemid vaevavad tegelikult ka vanemaid liikmesriike. Siingi on laienemine kaasa toonud omalaadse šoki, millest kuidagi üle ei saada. Euroopa piiride kiire laienemine on mõjunud sedavõrd hirmutavalt, et uuele laienemisele on ühemõtteliselt pidurid peale tõmmatud.

Euroopal on tervikuna rohkem ühist, kui see esialgu tundub. Kahjuks on praegu tugevaimaks nähtavaks ühendavaks lüliks hirm tuleviku ees, suutmatus tulevikku vaadata ning sealt vastu vaatavatele väljakutsetele vastata. Sellest ülesaamiseks vajab Euroopa uue põlvkonna liidrite esiletõusu, kelle jaoks poleks Euroopa poolitatud nähtamatu raudse eesriidega, vaid kes suudaksid vabalt tegutseda kogu Euroopas. On viimane aeg endalt küsida mitte seda, mida Euroopa saab meie heaks teha, vaid seda, mida meie saame teha Euroopa heaks.