Surmapõlgur ei saa hakkama

Ajakirjandus on vahel taotluslikult provokatiivne. Seda eelkõige siis, kui on soov tekitada tõsist diskussiooni. Eelmisel reedel kirjutas Tõnis Oja artikli "Eestlaste sääste paigutavad surmapõlguritest fondihaldurid." Esmapilgul ehmatava pealkirjaga ja veelgi jahmatavama sisuga loos toodud väited väärivad diskuteerimist.

Väide, et aktsiafondi eelised väikeinvestorile võiks riskide hajutatuse kontekstis küsimärgi alla seada, võtab nõutuks. Kuidas veel saaks väikeinvestor enda portfelli mõistlike kuludega hajutatud riskidega, igapäevaselt jälgitava ja professionaalselt juhitud kogumi aktsiaid? Väikeinvestorile ei ole üksikute ettevõtete aktsiatega tegelemine enamasti hea idee... Edukaid (fondi)investoreid on alati rohkem olnud kui väheselgi määral edukaid üksikaktsiatega spekuleerivaid tegijaid.

Teiseks väidetakse artiklis, et kohalikud fondivalitsejad haldavad just kõrgema riskiprofiiliga fonde, mistõttu olevat kohaliku investori menüü riskantselt ühekülgne. Heites pilgu kohalike vahendajate pakutavate fondide nimekirjadele, sellist muljet ei jää. Eestist juhitavate fondide kõrval võistlevad siinsete investorite rahade paigutamise pärast suurte, rahvusvaheliselt tuntud fondihaldurite fondid - mida aeg edasi, seda rohkem neid on. Et Eestis pole avalikus pakkumises tuhandeid investeerimisfonde, mis annaksid võimaluse oma investeeringuid veel enam hajutada, tuleneb taas Eesti väiksusest - globaalsed fondivalitsejad oma fonde sel turul ei registreeri, sest nad ei näe kulutusel (veel?) erilist efekti. Alternatiive kohalikele fondidele on ning nende seas on fonde, kus on suurte ja tuntud USA, Euroopa ja Skandinaavia ettevõtete aktsiaid.