Sotsmaksuga näidishukkamine

Nii nagu ühiskondliku kokkuleppe alusel õigusnormina kehtestatav reegel peaks olema täitmiseks arusaadav ja võimalik keskmisele tädi Maalile, peab maksuhalduri sõnum olema arusaadav ka keskmisele äriinimesele. Veelgi enam, lisaks keelelisele arusaadavusele eeldaks sellelt ka õigusele ja õiglusele tuginevat sisu ja loogikat Et miskit läks seekord dividendide nihu, ei näita ainult maksujuristide punased telefonid, vaid ka pressiesindajast kõrgemal seisvate ametimeeste vajadus asja klaarida. Sõna on pidanud võtma ameti kontrolliosakonna juhataja, peadirektor ja koguni minister. Üks ütles, et mitte kõiki dividende ei hakata sotsmaksustama, teine aga rahustas, et lauskontrolli ei tule. Minister andis läbi lillede mõista, et kuigi õigusriigis ministeerium ei sekku konkreetsetesse maksuasjadesse, tuleks hoogu maha võtta.

EPL 24.01.2007 artiklis, mis laviini liikuma lükkas, selgitab maksuameti pressiesindaja dividendide sotsmaksustamist nõnda: Arvesse võetakse ka seda, kas ja kui suures mahus on äriühingu omaniku aktiivne tegevus otseses seoses äriühingu kasumi tekkimisega, millist tööd omanik äriühingus teeb, kui palju talle selle eest tasu makstakse; kui palju makstakse palka sarnaste äriühingute sarnastel ametikohtadel töötavatele isikutele ja kuidas on eelnev seotud äriühingu majandusliku olukorraga. "Analüüsi ja kontrolli käigus selgitatakse välja, kas ja millises ulatuses on äriühingu omanikule makstud dividendid tegelikult tasu tehtud töö eest, mitte tulu tema investeeringutelt," ütleb ( pressiesindaja ) Liis Plakk. Analüüsile järgneb maksuameti "arve" ettevõtjale täiendava sotsiaalmaksu tasumiseks.

Toodud tsitaadist ei saanudki äriinimesed muud järeldada, kui et üldine valem dividendide sotsmaksustamiseks on valmis ja konkreetse firma puhul tuleb vormulisse vaid analüüsil põhinevad numbrid lisada. Seejärel pritsib masin arve välja. Väärib märkimist, et maksuameti arvates on töö ja investeering omaniku puhul selgelt eristatavad.

Küllap on tüüpiline ka järgmine elust endast pärit näide, kus sõbrast restoranipidaja paar aastat tagasi äri alustades töötas 24 tundi päevas: oli köögis kokal abiks, pühkis treppi, kandis kelneriga koos praade lauda ja võttis kelneriga võrdset tagasihoidlikku palka. Trepipühkimise ja kartulikoorimise eest sõber endale palka ei arvestanud. Polnud ka võimalik, sest raha tuli esialgu ikka pigem sisse panna. Praegu on asi käima läinud, äri tiksub ja teenib kasumit ning sõber plaanib võtta dividende. Kokale on palgatud abiline, juurde võetud veel üks kelner ja senine kelner edutatud ülemkelneriks. Sõber käib oma restoranist läbi nüüd tavaliselt korra-kaks nädalalõpu õhtuti, soovib püsikundedele head isu, maitseb köögis praadi ja laseb leti taga vahel oma käega kliendile kraanist õlut. Palka võtab ta ikka kelneriga ühepalju. Teeb ta valesti ? Kus jookseb siin piir äriplaani, investeeringu ja töö vahel?

Jääb küsimus, kuidas maksuhaldur soovib diskonteerida minevikus panustatud ajutööd ja tasuta pühitud treppi tänase päeva kasumivoogudeks ning millise valemi alusel on see võimalik. Kuidas maksuhaldur mõõdab, milline osa kasumist tekkis täna tänu eilsetele õigetele otsustele ja heale äriplaanile? Mitu raha maksab äririsk ja kas selle kandmine kuulub investeeringu või töö hulka? Minevikus toimunud aktiivset tegevust, sõltumata sellest, kas ja kui palju selle eest palka arvutati, ei saa samastada sotsmaksuga maksustatava tänase tööga. Vastasel juhul nihutab maksuhaldur suvaliselt seniseid piire ja kohaldab meelevaldselt majandusliku sisu järgi maksustamist. Vastuseta jääb ka küsimus, miks juhul, kui seadus näeb ette võimaluse valida erinevate maksustamisrežiimide vahel, peaks isik valima talle enim koormava.

Vägisi tuleb meelde lugu, kuidas kaks tippjuhti avalikus käimlas vaidlesid, kas see, mida nad seal teevad, on vaimne või füüsiline töö. Üks arvas, et pigem ikka vaimne, sest vastasel juhul laseksid nad selle töölisel ära teha. Maksuameti lisatud püandina leiab ametkond, et olgu vaimne või füüsiline, aga sotsmaksu alla läheb ikka.

Kokkuvõtteks leian, et tegutseva omaniku puhul on piiri passiivse (investeeringu )tulu ja aktiivse (töö )tulu vahel tihti võimatu eristada. Samuti leian, et üldjuhul seda polegi vaja teha. Teades, et maksuametis töötavad sõnapidajad inimesed, pole põhjust kahelda, et näidishukkamine siiski tuleb.

Lõpetuseks tahan palavalt tänada Maksu-ja Tolliametit, et minusugustel ikka tööd ja leiba jätkub.