Kuna kaupadel ja teenustel enamasti "ühte õiget" turuhinda ei ole, siis tehakse igal konkreetsel juhul kindlaks sobivaim(ad) meetod(id), mille(de) abil arvutatakse välja vahemik, kuhu seotud isikuga tehtud tehingu hind jääma peab.
See annab ettevõtjale mänguruumi ning ta saab tehingu hinna määrata ka selliselt, et hind jääb aktsepteeritava vahemiku ühe või teise piiri lähedusse.
Kontsernisisese kulude jagamise kokkuleppe korral arvutatakse igale äriühingule langeva kulu osakaal sobiva näitaja (käive, töötajate arv, toodangu maht vms) alusel ning seal on ettevõtja mänguruum väiksem.
Määrusega sisseviidav dokumenteerimise nõue teeb ühelt poolt küll maksuhalduri töö kergemaks ja aitab siirdehinna turuväärtusega vastavust kontrollida, kuid samas aitab ka ettevõtjal oma positsiooni kaitsta.
Seejuures peavad suurettevõtjad oma tegevuse dokumenteerima põhjalikumalt, omades ühte dokumendikausta kogu kontserni ja teist konkreetse äriühingu kohta. Nende dokumendikaustad on küllaltki mahukad, sisaldades äritegevuse, omandisuhete, tehingute ja hinnapoliitika kirjeldusi.
Kriteeriume suurte ja väikeste ettevõtjate eristamiseks on mitu, tavaliselt kuuluvad nende hulka grupi konsolideeritud töötajate arv, käive ja bilansimaht.
Teiste riikide praktika näitab, et turuhinna vahemiku leidmiseks meetodi valik, rahvusvahelistest andmebaasidest võrdlusandmete otsimine, arvutuste tegemine ja analüüsi tulemuste tõlgendamine jääb spetsialistide tööks.
Seotud lood
Kaasaegne
ärireiside korraldus peab olema kiire, mugav ja paindlik. Töötaja soovib tavapärase lennu ja hotelli broneerida võimalikult lihtsalt, ettevõte aga vajab ülevaadet reisikuludest, selget reisipoliitikat ning kindlust, et reisija saab vajadusel kiiresti abi. Lihtsa ärireisi saab töötaja ise broneerida, kuid keerulisema marsruudi, viimase hetke muudatuse või ootamatu olukorra puhul muutub oluliseks professionaalne reisiabi.