Priit Sauk jagab elu Tartu ja Tallinna vahel

Esmaspäeva hommik Pärnu maantee uues ärimajas. Päike on juba mõned tunnid taevas paistnud, kuid klaaslifti, millega YIT Ehituse kaheksanda korruse kontorisse tõusen, päike siiski ei ulatu ning laseb mul silmi kissitamata laia linnavaadet nautida.

Priit Sauk pole veel tööle jõudnud. Ei imesta, sest saabusin kokkulepitust veidi varem. Ühel hetkel kuulen paukuvat ust ning hallis ülikonnas meesterahvas ulatab mulle naeratades terekäe. "Jah, kodu on tänaseni Tartu," ütleb Priit ning lisab, et igal esmaspäevahommikul tõuseb ta enne seitset üles, misjärel alustab rohkelt bensiini kulutavat sõitu Tallinna poole, et kella kümneks kontoris olla. "Aga ütleme nii, et väga paljud käivad tööle Soome või Iirimaale," lausub ta viidates, et tema olukord pole kõige hullem.

Võtame istet tema ruumika kontori nahksetel tugitoolidel. "Lapsest saati on mulle joonestamine ja projekteerimine meeldinud. Minu üks suur unistus oli isegi arhitektiamet," räägib Priit. "Kui siia (Tallinna) jõudsin, olid katsed kunstiülikooli juba alanud. Siis sain ka aru, et natüürmordi joonistamine ja kipspeade tegemine päris minu asi pole." Nii astuski ta Tippi ehk Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehitust õppima.

"YITist võttis üks inimene toru ja helistas, et, vana, miks sa siia ei võiks tulla," seletab ta. Et Priit oma nõusoleku andis, võttis personalifirma temaga ka varsti ühendust.

Kui YITi endised juhid Tiit Kuuli ja Kaido Fridolin koos kümmekonna tippjuhiga firmast lahkunud olid, oli moraal firmas veidi maas, kuna kindlus tuleviku suhtes puudus. "Minu sõnum oli, et ennekõike tahaksin, et minu ümber oleksid motiveeritud ja siin töötamisest huvitatud inimesed, et nad oleksid õnnelikud," räägib Priit ning lisab, et selle nimel ta niikaua töötanud ongi. "Juhil pole väga palju muid ülesandeid, kui hoolitseda oma inimeste heaolu eest ning vaadata üle finantspool."

Milline töökoht Priidule siiamaani kõige enam meeldinud on, ta öelda ei oska, tõdeb vaid, et kõik olid omamoodi huvitavad. "Kindlasti pole ma seda tüüpi, et kahetseksin, et olin siin või seal. Tänaseks annab see kogemus kindluse."

Viis aastat on Priit Sauk vabal ajal tegelenud jahiga, põhiliselt suuremate metsloomade jahiga. "Peamiselt käiakse põdrapoisse jahtimas," sõnab ta. Küsimusele, kas päästikule vajutamine ebameeldiv ei ole, vastab Priit konkreetselt "ei". Jahitraditsioon sai alguse Tartu Maja ajal, kuid siis tegeles ta enamasti jahi korraldamisega ja püssi kätte ei võtnud.

Priidu meelest pole aga põhiline saagi püüdmine, vaid jaht ise. "Saak ei ole põhikirg, jaht ise ja kas või looma nägemine," ütleb ta innustavalt ja tõsiselt.

Lisaks jahile on Priidu elus ka tähtis osa hokil, mida ta võimalusel mängimas käib. Oluline pole seejuures aga mitte ainult mäng, vaid ka korraldatavad seltskonnaüritused, mida kaks korda hooaja jooksul peetakse: jõulupidu ning kevadine golfimäng.

Ka rahvatants on Priidule südamelähedane, pisik, mis ka tema naisel on. Viimasel ajal ta sellega aga eriti ei tegele.

"Peres on meil kokkulepe, et iga aasta maikuu lõpus istume laua taha ja ütleme, kus tahame septembrikuus elada," räägib Priit Sauk. Nimelt on perel kolm kodu - "issi töökodu" Tallinnas, suvekodu Pärnus ning laste koolikodu Tartus, Priidu isamajas. Seal ta ka koos oma isa, ema, naise ning kahe pojaga elab.

"Oma abikaasa Liina saatsin esimest korda koolipeolt koju viiendas klassis. Siis ta veel polnud küll abikaasa," naerab mees muhedalt.

Täna on Priidu naine enamasti kodune, kuid töötab ka koolis ringijuhina. "Tüdrukutele annab lilleseaderingi ning poistele rahvatantsu," märgib Priit.

14aastane poeg Siim on tubli jalgpallur. "Tal on hea omadus, mis minul omal ajal - ta on leidnud enda jaoks spordiala," tunnustab Priit ning lisab, et väravavahi ametit pidades ei jää pojal aega muude eluprobleemide jaoks.

Teine poeg Sander on 11aastane. "Kaks aastat tagasi tuli Sander ja ütles: ema, sa pead nüüd avalduse kirjutama, me poistega otsustasime, et läheme muusikakooli puhkpille õppima," mäletab Priit rääkida. Vanemaid pani see jahmuma, kuid mis teha, kui laps tahab.

Priidu ema-isa on pensionil. Nende päevad mööduvad aias, vahel ka põllumehest venda aidates. "Hästi tubli tegija oma valdkonnas," iseloomustab Priit vennast. Et Priit nädala sees perest eemal on, tema enda sõnul probleeme ei tekita, kuna Elioniga saab alates kümnendast minutist tasuta rääkida ning pikemad kõned kestavad teinekord tunni.

Priidu võtsin tööle Tartu Maja müügijuhiks, kuna uusi inimesi, kes oleksid valmis muutustega kaasa tulema, oli ettevõttesse väga vaja. Priit oli parasjagu otsimas endale sobivat rakenadust.

Priitu olen algusest peale tundnud kui äärmiselt edasipüüdlikku ja heas mõttes rahulolematut tegijat. Ta tahab teha hästi ja see on omadus, mida olen tema juures alati hinnanud.

Meil on olnud tegemise teede üle eriarvamusi ja ka tuliseid vaidlusi, kuid me oleme alati leidnud lahendused ja mõistlikud kokkulepped.

Priidu jaoks oli oluline, et ta näeks tervikut. Kui ta mingil põhjusel endale asjast tervikpilti ette ei saanud, siis ta oligi rahulolematu ning vaidles ja kahtles niikaua, kuni asi oli selge. Vahel kulus meil asjade selgeksrääkimiseks kõvasti aega, kuid kui asjad said ükskord räägitud, siis rohkem neist rääkida ei olnud vaja.

Juhtus sedagi, et vihastasime üksteise peale ja küllap ta vahel mind endamisi ka kirus, kui oli positsioonide erinevuse tõttu sunnitud lõpuks taanduma.

Eks minagi ole olnud tüüp, kes oma tervikpildist kergelt ei loobu. Samas ma ka väga ei muretsenud, kui ei saanud Priitu alati 100% nõusse. Lähtusin põhimõttest: "Mis teda ei tapa, see teeb tugevamaks."

Autor: Gert Daniel Hankewitz