Hulk deklaratsioone, aga läbipaistvust ei kuskil

Mina olen nüüd seadusetähte täitnud, küsijad on seadusetähte täitnud, linnukesed on kirjas, kaustad saavad komplekteeritud ja kindlasti loeb mõni inimene mu viies eksemplaris paljundatud bulla isegi läbi. Mis järeldusi ta sellest teeb, jumal seda teab.

Mina (ja paljud teised) on nõndamoodi põhjalikult läbi valgustatud ja meie kopsufotod riputatakse avalikule aknale. See kõik on kordunud juba aastaid.

Aga ma ei saa jätta kiuslikult tänitamata, et ma ei mõista, miks end e-riigiks pidavas Eestis peab üks ja sama andmestik laekuma paberkoopiatena erinevatesse kappidesse, selle asemel, et olla ühes elektroonilises registris.

Või miks ei võiks üldse kogu huvi rahuldada näiteks kõigile kättesaadavaks tehtavate tuludeklaratsioonidega?! Kas muud pole siin riigis enam teha, kui koormata erinevates kohtades erinevaid inimesi ühtede ja samade andmete kogumise, kontrollimise ja analüüsimisega?

Kas seaduseandjale ja seaduse rakendajatele ei tundu, et majanduslike huvide deklaratsioonide rong veereb valel teel? Kui üldse veereb. Ma pole pädev arutlema selle üle, kas majanduslike huvide deklaratsioonide täitmisest on riigil ka tõelist kasu olnud korruptsiooni vastu astumisel. Seda öelgu teised, mitte üks kontrollitav. Mingit uudishimu rahuldab ta kindlasti, seda küll. Aga bürokraatia vohamine on pidurdamatu ja vana hea Parkinsoni seadused on ikka vist loodusseadused. Ja üks kevadine näide veel. Just lugesin uudistest, et toll konfiskeeris Venemaalt saabunud mehelt neli muna, suitsuvorsti ja poolteist kilo seapekki, sest Eestisse ei või taudihirmu tõttu väljastpoolt Euroopa Liitu liha- ja piimatooteid ning mune tuua. Vorstivõileiva jättis toll meie kõigi õuduseks aga mehele kätte!

Nüüd ma küsin, kas riik on pärast mu viit, igati seaduspärast majanduslike huvide deklaratsiooni läbipaistvam ja mõnusam ning pärast igati seaduslikku muna ja peki konfiskeerimist taudi- ning korruptsioonivabam? Et salatehingud on paljastatud ja HIV ning tuberkuloos taganenud? On meil see tunne? Minul mitte.

Me oleme kaua, kaunilt ja paljusõnaliselt rääkinud Eestis õigusriigi tähtsusest ja Eestist kui õigusriigist. Pärast poolesajandilist õiguseta aega on janu õigusriigi järele loomulik.

Kuid kurvastaval kombel on vaeslapseks jäänud inimeste õiglusejanu. Õigusriigi eluruum täitub kuiva kroonuliku sõnapuruga, kui ununevad inimlikkus ja õiglus. Alles siis, kui õiguse raami surutud riigis on õiglusel ja inimlikkusel aukoht, on õigusriigi eluruum peale elamiskõlblikkuse ka kodune.