Väike-Maarja on OK

Kuidas on aga ebameeldiva haisuga, mis häirivat kohalike elu otse pidevalt. Selle kontrollimine oligi minu sõidu peaeesmärk, sest ma ei tahtnud jääda valetajate leeri. Aga võta näpust, ei olnud otsitud haisu ei tehasehoones ega ka ümber selle. Isegi vastuvõtupunkris loomade korjuste juures polnud mingit haisu tunda. Küsitlesin ka tehase töötajaid. Tahtsin teada, kas nad lähevad koju samade riietega ja kas mingi ebameeldiv lõhn jääb töölt külge. Aga selgus, et tsehhis töötavad inimesed on veterinaarsetest nõuetest lähtuvalt kohustatud tänava- ja tööriideid vahetama. Kuid ka need töötajad, kes ei tööta vahetult tsehhis, vaid tehase territooriumil paiknevate seadmete teenindamisel, ei kaeba ebameeldiva lõhna üle. Ja kui pole lõhna tehase territooriumil, kuidas saab seda olla tehasest kolme kilomeetri kaugusel? Küll aga jääb spetsiifiline lõhn juurde sõnniku ja siloga töötajatel ning seda loomulikult mitte jäätmetehases, vaid Väike-Maarjat tehast ümbritsevates ja tehase läheduses asuvates loomafarmides.

Kuid olgem lõpuni ausad, absoluutselt lõhna- ja jäätmevaba tootmist pole olemas. Kuid Väike-Maarja tehasest pärinev lõhn ja selle keskkonnaohtlikkus on hoopis väiksemad Tallinna autode heitgaasidest ja paberi- ning tselluloositehastest, kõnelemata seavabrikutest. Pealegi ei ole lõhna mõõtmiseks seadmeid ja sellele puuduvad ka selgelt fikseeritud keskkonnapiirangud.

Ja miks ei peaks Väike-Maarja vald tehasele tegutsemisluba andma? Korstna kõrgusel ei ole siin olulist tähtsust, sest kogu toormega kaasnev ja käitlemisel eralduv lõhn kogutakse ja põletatakse enne korstnasse jõudmist ära. Detailplaneeringus seisev nõue, ehitada tehasele 90-meetrine korsten, on uuest tehnoloogiast tingituna oma aktuaalsuse kaotanud. 90 m korstna ehitamise idee pärines vananenud tehnoloogiast, kui Eestis termooksüdeerijat veel ei tuntud. Kõrge korsten oli vajalik selleks, et bioloogilise õhupuhasti seiskumisel lõhna hajutada. Nagu lugeja võib mõista, oleks see olnud võitlus tagajärjega - lõhna hajutamisega. Tegelik teostus on aga oluliselt parem, likvideerides põhjuse - lõhna termooksüdeerijas põletades kõrgel temperatuuril enne välisõhku paiskamist. Toormega seotud lõhnad kogutakse alarõhuga tootmisruumides ja suunatakse ligikaudu tuhande kraadisesse lõhnade põletisse, kus õhuvahetus ulatub 45000 m3-nitunnis. Rootsi valmistajatehas Megtec Systems garanteerib väljuva õhu puhtuse vähemalt 98,5% ulatuses. Õhupuhastaja käivitamisest on möödunud üle aasta ja seade on olnud töökindel. Ka Lääne-Virumaa keskkonnateenistuse juhataja Aivar Lainjärv peab sellist varianti parimaks tehnoloogiliseks lahenduseks.

Vähepõhjendatud on ka Äripäeva poolt pakutud nõue kahe paralleelse tehnoloogilise liini rajamiseks. Milline äriliselt mõtlev kodanik või ärijuht rajaks ühe 100 miljonit maksva tehase tööks ja teise 100 miljonit maksva tehase esimese kõrvale "igaks juhuks", kui midagi peaks juhtuma?

Või võtame tehasele seatud nõude, et varutav tooraine peab jõudma tehasesse 24 tunniga. Ükski seadusandlik akt ei Euroopa Liidus ega ka Eestis sellist nõuet ei püstita. Eurodirektiiv, mida igaüks võib lugeda, nõuab kogumist asjatu viivituseta. Kui ilma mõistliku põhjenduseta püstitatud 24 tunni nõue jätta jõusse, tähendab see looma omanikule lisakulusid seoses vajadusega viia hukkunud looma korjuse temperatuur kiiresti võimalikult madalale. Selleks on aga vaja täiendavaid investeeringuid, milleks Eesti põllumees pole praegu veel valmis.

Vähepõhjendatud on ka ajalehes toodud nõue jahutatava jäätmete hoiuruumi ehitamiseks tehasesse. kus temperatuur on maksimaalselt +20C. Tegelikult ei ole tehasesse jäätmehoidlat planeeritud ja seda pole vajagi, sest tehases on vaid toorme vastuvõturuum, mis on korralikust väljatõmbeventilatsioonist tingituna alarõhu all ja kus välisõhul on võimalik vaid väljast ruumi sisse liikuda, mitte vastupidi. Eelpoolkirjutatus veendusin ka ise, kui hoonest väljumisel proovisin välisust avada. Ja toore läheb kohe töötlusse.

Jäätmete käitlemine on Eestis ainuvõimalik lahendus, sest Euroopa Liit ei luba jäätmeid matta. Kui me tehast ei rajanuks Väike-Maarjasse tulnuks see rajada mujale ja tuleb tänada Väike-Maarja valla elanikke, kellest valdav enamus on tehase asukoha ja tööga rahul. Tehase suurim mure on Saksamaalt pärinevate seadmete vähene töökindlus, mis on nõudnud juurde- ja ümberehitusi. Kõik mis on odav, pole enamasti hea. Ka osa tööd tehti ilmselt lohakalt, kuid praeguseks on enamus puudustest likvideeritud.

Tulemusrikkalt tegeldakse ka väljaspool tootmishoonet asuva reovee ja biopuhastiga. Selleks tehakse koostööd Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlastega ning kahe välisfirmaga. Eesmärgiks on külmal ajal lämmastiku hulga vähendamine reovees, sest bakterite elutegevus on külmaga tagasihoidlik. Samuti tahetakse vähendada biotiiki sattuva rasva hulka. Koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega uuritakse, lihakondijahu ja biotiigi muda kasutamisvõimalusi mahepõllumajanduses.

Tehase diskrediteerimise kampaania on ilmselt ajendatud kahest asjaolust. On huvilisi, kes tahaksid tehast erastada, kuid see oleks altpoolt vööd löök põllumeestele, sest eraomanikku kannustab eeskätt kasum. Ja teiseks põhjuseks võivad olla ukse ees seisvad valimised, mistõttu rünnatakse tehase töö toetajaid, sealhulgas teokat põllumajandusministrit. Selleks, et olla oma väidetes kindlam, vestlesin ma ka valla keskkonnanõuniku Leie Arula ja vallavolikogu esimehe Hans Kruusamäega, kes kinnitasid, et nemad ei näe tehase detailplaneeringusse mõistlike muudatuste sisseviimises ja kasutusloa väljastamisel probleeme. Eelöeldust tulenevalt võiks Äripäev tehase oma kontrolli alt välja viia. Ma ei ole aga vastu koos lehe töötajatega taas tehasesse sõita, et vastutavad lehetegijad minu poolt öeldus ka ise oma silmade, kõrvade ja ninaga veenduda võiksid.