Depeche Mode - täiskasvanuks saamise mudel

Pinng-ponng, kell lööb kaheksa ja ma olen alles linna teises otsas, lennujaama taga. Õismäel, Saku Suurhallis astub poole tunni pärast lavale Bänd. Ei mingit muret, ma tean, et ma jõuan, aega jääb ülegi. See on ju Tallinn.

Ilmselt on iga turnee raames toimuva kontserdi juures oluline see, kus mäng tegelikult on. Lava, mille joonised sarnanevad erinevates linnades nagu lumeräitsakad - koosnedes küll mikroskoopilistest tuhandetest erinevustest, on nad silmaga vaatajale teatud distantsilt ikka ja alati üks. Lood on bändil nii selged, et vahel ei tule meestel enam unigi peale. Publik on ainus, mis selles karussellis muutub. Lõbus, kas pole? Aga sellest väga kirjutada ei saa. Mida teab tühine vidin täiuslikust masinavärgist? Publiku kohta peaks küsima nendelt meestelt, kes laval olid, peategelastelt, eksponaatidelt, mida näpuga puudutada jälle ei saanud. Ma loodan, et neil on veel täna meeles, kus nad 16. märtsil mängisid ja mis sellel õhtul toimus nende peades ja südametes. Aga seda me teada ei saa. Võib-olla on nii paremgi. Tuur algas 2005 aasta lõpul ja lõpeb jooksva aasta sügises. Touring the Angel, Depeche Mode, kokku 125 kontserti, kui mu loendamisoskus alt ei vedanud.

Depeche Mode on kummalise ja keerulise ülesehitusega Napoleoni koogi tüüpi kuhi. Miski, mis ei anna ennast just liiga lihtsalt kätte, kuid samas ei jää ka liiga kaugele. Kui päris huviline ei ole, võlutakse sind lillelõhnaga ja mõnusate surinatega, kutsutakse tuppa ja räästa alla ei jäeta. Diskosaalide hitid on bändi pakutavas menüüs täiesti olemas.