Depeche Mode - täiskasvanuks saamise mudel

Pinng-ponng, kell lööb kaheksa ja ma olen alles linna teises otsas, lennujaama taga. Õismäel, Saku Suurhallis astub poole tunni pärast lavale Bänd. Ei mingit muret, ma tean, et ma jõuan, aega jääb ülegi. See on ju Tallinn.

Ilmselt on iga turnee raames toimuva kontserdi juures oluline see, kus mäng tegelikult on. Lava, mille joonised sarnanevad erinevates linnades nagu lumeräitsakad - koosnedes küll mikroskoopilistest tuhandetest erinevustest, on nad silmaga vaatajale teatud distantsilt ikka ja alati üks. Lood on bändil nii selged, et vahel ei tule meestel enam unigi peale. Publik on ainus, mis selles karussellis muutub. Lõbus, kas pole? Aga sellest väga kirjutada ei saa. Mida teab tühine vidin täiuslikust masinavärgist? Publiku kohta peaks küsima nendelt meestelt, kes laval olid, peategelastelt, eksponaatidelt, mida näpuga puudutada jälle ei saanud. Ma loodan, et neil on veel täna meeles, kus nad 16. märtsil mängisid ja mis sellel õhtul toimus nende peades ja südametes. Aga seda me teada ei saa. Võib-olla on nii paremgi. Tuur algas 2005 aasta lõpul ja lõpeb jooksva aasta sügises. Touring the Angel, Depeche Mode, kokku 125 kontserti, kui mu loendamisoskus alt ei vedanud.

Depeche Mode on kummalise ja keerulise ülesehitusega Napoleoni koogi tüüpi kuhi. Miski, mis ei anna ennast just liiga lihtsalt kätte, kuid samas ei jää ka liiga kaugele. Kui päris huviline ei ole, võlutakse sind lillelõhnaga ja mõnusate surinatega, kutsutakse tuppa ja räästa alla ei jäeta. Diskosaalide hitid on bändi pakutavas menüüs täiesti olemas.

Aastaid tagasi olid laval Allan Roosileht ja kaks kolm vilkuvat aparaati ning seinal suur videoekraan. Rohkem kui tüdrukule silma, piilusin ma, mis toimub ekraanil: kuningas ronis üles mäkke. Minul olid pihud märjad. Hiljem olen üsna kindel, et rohkem selle kuninga ja loo kui tüdruku pärast. Teatud vanuses on nii, kui läbi elanud ei oleks, siis praegu muidugi ei usuks.

Ma võin eksida, aga näib, et DM on just selles vanuses inimeste ansambel. Oo ei, mitte siis teismeliste, vaid puberteedist väljamurdvate, täiskasvanuks saavate inimeste ansambel. Martin Gore'i ja Andy Fletcheri loomingu seedimine eeldab teatud maistes mõõtudes ja optimismist prinnis lapselikkust, teisalt täiskasvanulikku teadmist, et see kõik, mis praegu käega katsuda, tegelikult nii ei jää. Et on olemas pimedaid nurgataguseid, katakombe, kuhu sattudes võib vabalt minna nii, et välja enam ei saa.

Pain, sex, love, angel, hiigelsuure kujutletava tulnuka silmades, tekstina trükitud fraasid ja märguanded, lava oli elektrokummituslik ja natukene painav kogu produktsiooni ulatuses. Valu, seksi, armastust ja ingleid oli selles rohkem, kui saalis kaasaröökiv inimmass oleks endale tunnistada tahtnud. Nii kõlasid rasked ja tõsised sõnad, need võeti publiku poolt kergesti kaasa ja käed võisid õhus tantsida, vasakule ja paremale. Kas need kaasalaulnud ja õnnest prisked huuled said ikka aru, millest nad tegelikult laulsid? Aga selles ongi sarnaste pidude suurim lumm, kõike on korraga, nii ahastusest lõhkevaid südameid kui õnnest niiskeid silmanurki. Ja muidugi siis noorsande, kelle kliirens on tänu suurele õllekogusele olematuks muutunud. Kui oleks olnud tehniliselt võimalik, oleks tahtnud keset seda rosoljet endale põlvega tagumiku lüüa. Ole õnnelik, tross.

Tuhanded olid. Mõnus. Mängitud lood ehk setlist on veebis peagi olemas. Euroopas on kontserte tulemas veelgi. Need, kellel Tallinna oma vahele jäi, võiks julgelt kaaluda. Papp, mis sellele kulub, kuluks kuhugi mujale niikuinii. Distantsilt oleks ehk huvitav pärast live'i järele mõelda, miks on Tallinnas olemas Depeche Mode'i baar ja fännklubi. Ehk saab kaugemalt vaadates aru.