Ärme toetame rumalaid (Taani) ajakirjanikke

Ka arukad inimesed avaldavad mõnikord arutut arvamust. Nii on seda viimasel ajal juhtunud seoses teravdunud vastuseisuga muslimi- ja läänemaailma joonel.

Oleme tunnistamas, et me ei tunne religioosseid erinevusi kristluse ja islami vahel, mis on konflikti sügavaimad- küll aga mitte ainsad - põhjused. Ja siinsamas on arusaamatu, millise enesekindlusega võtame endile siis prohvetipositsiooni olukorra kultuuriliste ja poliitiliste konsekventside hindamisel.

Viimase ebaadekvaatsusena räägiti meie möödunudnädalases meedias toetusavaldusest Taanile, mida Eesti peaks just kui väljendama. Keda me siis peaks toetama? Indrek Tarand tahab toetada ajaloolist Taani lippu. See on vahva mõte, õnneks pole Eestil Lähis-Idas ühtki saatkonda, kus meie trikoloor võiks Dannebrogiga kõrvuti põledes lehvida.

Ei ole nii, et loll ajakirjanik on jumal ja sõna "sõnavabadus" on tema koraan, mille õigsuses keegi kahelda ei tohi. Lääneliku sõnavabaduse sildi all tehakse pahatihti jäledamaid asju kui islami kombe järgi näiteks vargal käe otsastraiumine.

Sõnavabadus pole see, kui solvatakse teist usku inimest, kui intervjueeritakse tipp-poliitiku vaimse hälbega last või klaaritakse lehes isiklikke äriarveid ja solvumisi.

Et ajakirjanikki on ainult inimene, tõestas meile hiljuti Inno Tähismaa. Inimliku kirega kirjeldab ta oma läbielamisi ning suguelust sõltuvaid meeleolukõikumisi. Logisin end Äripäev Online'i, lõin sisse otsingusõna "tähismaa" ja püüdsin vanu artikleid meenutades mõistatada: "Nii Inno-poju, Hanschmidtist ja Preatonist kirjutades oled olnud ilmselges realiseerimata erutusseisundis - neid lugusid ei saa tõsiselt võtta. Tallinna Sadama analüüs on rahulikum, ilmselt on füüsiline valu lahenduse leidnud. Enne Savisaarest kirjutama asumist oleksid pidanud ka korra või paar end rahuldama, oleks saanud tasakaalustatuma artikli."

Eks ole, ja nüüd, kui ma selle tellitud kommentaari hetke pärast Äripäevale ära saadan, peaks toimetus olema selge moraalse dilemma ees. Kas avaldada karikatuursed, aga tõsielust sündinud read, mis solvavad endist kolleegi ja teevad ebaõiglaselt haiget tema lähedastele või mitte.

Sõnavabaduse nimel, härra Rõtov, ma nõuan oma arvamuse avaldamist!

Tegelikult arvan, et ajakirjanikud ja poliitikud võiksid lõpetada mula müütilisest sõnavabadusest ning mõelda rohkem moraalse ja sotsiaalse vastutuse peale. Kui need kategooriad endile selgeks teeme, siis muutub sõnavabaduse pärast muretsemine mõttetuks. Kui me seda ei suuda, siis ongi ühel päeval põhjust nii Eesti kui ka Taani riigis kehtestada kord ja tsensuur.