Jaeketid dikteerivad tarbijale maitset

Tulevikku silmas pidades läheb kodumaisel kaubal eelkõige raskeks just odavpoodides. Neile poodidele on tähtsaim pakkuda kaupa võimalikult odavalt, muu on teisejärguline. Odavpoodide ja pakutava kauba populaarsus peitub kurvas tõsiasjas, et eestlane on siiani väga hinnatundlik: kolmandik elanikkonnast otsustab alati odavama kauba kasuks, hoolimata kauba päritolumaast, tihti ka kvaliteedist.

Sellele trendile võib hoogu lisada ka Eesti jaeturule sisenev odavpoodide kett Lidl. Lisaks karmistuvale jaekaubanduse konkurentsile on jäänud märkamata asjaolu, et tegelikult võib Lidli sisenemine turule olla kohalikule tootmisele suurema tähtsusega, kui me arvame. Lidli tavapärane private label'ite (jaeketi oma bränd) osakaal poodide tootevalikus on koguni 80%. Võib eeldada, et kogu private label'ite tootevalikut hakkab Lidl importima Saksamaalt või mujalt, kus nende keti kaupu spetsiaalselt toodetakse. Vastutasuks odavale hinnale peaks eestlane harjuma tundmatute brändide ning võõraste maitsetega. Eesti tootjad peavad aga arvestama turuosa kaotusega.

Lähinaabrusest võib tuua näite, et alati ei õnnestu ühe skeemi järgi turgudel positsioone võita. Soome liha- ja teiste tööstuste rõõmuks on Lidl hakanud seal võtma kaubavalikusse ka tootjabrände (osakaal juba 40%). Ilmselt ei võtnud soomlased võõraid märke ega tooteid omaks ja kauplemine jäi soiku. Kas Eestis on põhjust loota samasugusele rahvuslikkusele?

Millised on võtmetegurid, mis tagavad meie põllumajanduse jätkusuutlikkuse, kodumaise toodangu eelistamise tarbija poolt ja kauba müügisoleku poodides? Kas piisab ainult lihatöötlejate ponnistustest - oma tootevaliku parendamisest ja nutikamast turundusest? Või peaks põhivastutus kodumaise kauba edendamise eest lasuma eelkõige riigil? 2005. aasta veebruaris-märtsis Eesti konjunktuuriinstituudi poolt läbi viidud toitumisharjumuste ning ostueelistuste uuring näitas, et kodumaist toodangut eelistab 77% küsitlustele vastanutest. Viimase aastaga on näitaja langenud 10%, mis on suur langus. Uuringust ilmnes, et märkimisväärselt on suurenenud ka tarbijate osa, kes ei pea toidukauba päritolumaad üldse oluliseks (22% sel, 13% eelmisel aastal).

Riik on seni vähe propageerinud kodumaist kaupa. Meelde tulevad kampaaniad ja hüüdlaused nagu Eelista Eestimaist, Eesti Tunnustatud Maitse, Mahe ja Ehe. Aga edasi? Kas praegune arengukava Eesti Toit on see, mis toob kodumaise toodangu taas eestlaste eelistustesse? Kas see on ka vahend, mis tõstab kodumaise kauba osakaalu jaekaubanduse riiulitel?