Pumbameeste ajastu

Eesti korporatiivsusest on olnud juttu ennegi. Inimesed astusid parteist välja, kurtes, et ei kannata välja ühe üliõpilasorganisatsiooni vilistlaste diktaati (Ülo Peets ja Isamaaliit). Erakonna juhtkuju avaldas ajaloolasena seisukohti, kus mõistis hukka ühiskonna liikumist korporatiivsetele alustele (Küllo Arjakas). Ka uue partei lipul olid kuldsete tähtedega tikitud sõnad aususest ja korrast. Tõsi, selle lipu tulistasid sama partei liikmed kiiresti sodiks.

Tilk ja teine, aga tõsist korporatismi vastast tõusulainet sellest kokku ei saanud. Miks on nii, et Eestist on saanud riik, mille hümniks sobiks paljude arvates "Ood Ametniku Volile" ning vapiloomaks Tahet Kägistav Käsi. Kas tõesti on siis nii, nagu sõnad ühes laulus: kes roomajaks sündinud, see roomaku. Oh, kuidas ma tahaks uskuda, et vanale karule õpetab veel uusi tantse!

Ei ole ju ometi nii, et kõik põlved, kes sõid suitsuvorsti ainult siis, kui tädi tuttava käest linnas sai, ja maju ehitasid tänu sellele, et naabrimehe poeg oli saanud ehitusmaterjalide laos osakonnajuhtajaks, enam muud moodi ei oskagi. Ehkki mõistus ütleb, et valetamine oli, on ja jääb valetamiseks. Isegi siis, kui tema varjamiseks võetakse kasutusele kantseliit ja tema kinnimätsimiseks korraldatakse konkursse.

Nii jääb meil ainult mõistatada, kuidas on asjad tulevikus. Kas nagu sisalikul, kes maha jäetud saba asemele uue kasvatab? Või nagu inimesel, kel maha raiutud ihuliikme (näiteks varastava käe) asemele midagi ei tule?

Sai jah jõhker võrdlus. Aga mis ma saan teha, põrandat põrnitseva mehe kurvad silmad ei lähe meelest.