Krabipüük jääkülmas meres - safari Põhja-Norra moodi

Sõna hiiglaslik pole liialdus, kuningkrabi on tõesti väga suur: mõnede isendite jalgade ulatus on kuni kaks meetrit. Eestimaine jõevähk on tema kõrval kui aastaid nälginud kirikurott. Kuningkrabi näol pole tegu Norra vetes ammustest aegadest elanud vee-elukaga, vaid veidi valesti läinud eksperimendiga. Nimelt lasi üks tollase Nõukogude Liidu teadlane 1960. aastatel prooviks Barentsi merre mõned Alaska kuningkrabi isendid. Tulemuseks oli aga see, et kuningkrabi leidis uue elukeskkonna endale väga meelepärase olevat. Vaikselt hakkas uus liik levima, jõudes 1976. aastal ka Jagfjordi vetesse Norra-Vene piiri äärse Kirkenesi linna lähedal.

Tänaseks on too võõrliik täiesti kodustunud, muutudes pea kohalikuks liigiks. Tegu pole siiski vaid negatiivse sündmusega: esiteks on suured kuningkrabid oluliseks turismimagnetiks, teisalt pakuvad nad ka võimalust tööstuslikuks püügiks. Teades fakti, et oma looduslikus levialas Vaikse ookeani ülaosas on kuningkrabi praktiliselt välja püütud, on uue populatsiooni teke vähemalt gurmaanide seisukohalt igati teretulnud.

Kuid tagasi safari juurde. Kirkenes on detsembrikuise polaaröö tõttu mähkunud pimedusse. Taevas on selge, ilm tuuletu, kuid küllalt külm: miinus 14 kraadi. Lennujaamas safarist osavõtjaid tervitav kohalik jagab laiali soojad tunked, saapad, mütsid, kindad. Krabisafari pole naljaasi: esiteks on väljas niigi külm, lisaks ei seisne safari mitte sooja reisipaadiga merele sõitmises, vaid viibimist lahtisel kummipaadil, tuule ja veepritsmete käes. Linnasaksa riided selliseks meelelahutuseks ei kõlba.