Ära maga maha oma Võrku!

Suvistest väljasõitudest on jäänud üks kummitus, painab ja lahti ei lase.

Keerame Mooste ristist Mehikoorma peale, loksume järveni välja. Noored autos on uimased, palav ei ole, lihtsalt loid. Mehikoorma poe nime enam ei mäleta. Kahekordne puumaja, teise korra peal korter, esimesel müügisaal, umbes sadakond ruutmeetrit ja priske meigitud proua leti taga, kõik nagu ikka. Nii kui maja ette keerasime, teatasid lapsed: juua tahaks. Ja toodi poest tuttava sildiga kraami. Teinekord Aegviidus. Tallinna poolt minnes, enne raudtee ülesõitu, paremat kätt. Pruun, kahekordne, proua on vist natukene noorem. Ja jälle ? juua tahaks. Sama sildiga toodi.

Nähtavaid ja nähtamatuid võrke meie ümber on sadu. Igaühe taga, või pigem öelda tipus, seisab keegi, lihast ja luust inimene, sageli mitu. Ja koob ja arendab võrke. Ja meie loksume neis, tunneme ära, ja rõõmu. Jõuad laevaga Suomenlinna saare kõrvale, piiksub telefon, et ka siin on sinu võrk ja kõned nii ja naa. Meie peal püsivad need võrgud püsti. Nähtavad ja nähtamatud.

Kui vahepeal, aasta jooksul, ei ole tulnud meelde, siis nüüd võiks võtta ühendust oma Võrguga. Selle Võrguga, mis kipub asistele alla jääma. Vanemad, vennad ja õed, sugulased, sõbrad, koolikaaslased, naabrid ja inimesed lihtsalt head. Ma ei taha oma Päris võrku maha magada.