Rühka lühike on natukene pikk

Aga vist rohkem veel kui andest ja selle olematusest on etenduse teksti kirjutanud mees mõelnud just sellele, millest sai alustatud: eestlase armastusest, jäägitust, vahel lausa pavlikmorozovlikust armastusest laval sündiva pool- ja pärispettuse vastu.

Eesti teater, professionaalne, saab järgmisel aastal sajaseks. Küllap selle aasta jooksul jõuab kuulaja/vaatajani hulgaliselt lugusid ajast, mil teatrielu hoo sai ja hilisema piiritu kiindumuse vundament valati. Lugu Adolf Rühkast kuulub kindlalt sinna nimekirja. Jäägitult teatrist nakatunud mees ei märka muud enese ümber, teda ei kõiguta raha, tiisikus, võlad, mitte miski. Viimastest olulisemad on isegi mehed, kes on olnud sadades etendustes, mänginud tuhandetele ja tuhandetele elevanti. Õieti täitnud elevandi tagumisi ja esimesi jalgu ja lonti.

Muidugi on selles etenduses veel, nipet-näpet. Ja vahepeal isegi rohkem kui lihtsalt nipet-näpet. Ilusad episoodid noorte armastajate vahel hullutavad ju ikka publikut. Sest kirg on neis ja mingi äratundmise noot. Ja siis muidugi teater teatris, ära keeramises on Kivirähk vaieldamatu t?empion. Ja kui kusagile on vaja värvi, siis seda leiab Andruse tegelaskujudest ämbrite viisi.

Aga laval saab asi natukene otsa. Tegelaskujud liiguvad joonlaua kriipsu meenutava sirgjoonelisusega punktist A punkti B ja kui saali võiksid jääda ainult need, kes ei aima millises suunas ja mis on summa, siis jääks pinkidele ilmselt ainult noored hiina tudengid, kes ülesandest aru ei saanud, ja tukkuma jäänud natukene konjakised vanamehed.

Kuidagi sirpsti käib lugu näpuga üle lavakunsti ja asi vask. Vahel muidugi tahakski sihukest, Dolf Lundgreni tahan ma ju ka oma hullude päevade ajal!

Ja nii istungi saalis ja tunnen hiljem öhe kadudes, et ehkki Adolf Rühka elu jäi liiga lühikeseks, sai sellest ometi liiga pikk etendus.