Mööbel, mis mäletab ammuseid aegu

?Lugesin kokku, sain 465 aastaringi,? osutab Lepik omapärasele veinipudelialusele, mis on tehtud Soomest toodud kelopuust ehk metsakuivast lapi männist. Puul on väljaspool huvitavad vindiga praod, mis on tulnud selle keerdumisest polaarpäeva järgi. ?Meil oli kesk-aeg ja Thamesi jõgi talviti paksu jääkorra all, kui see puu aeglaselt kasvama hakkas,? mõtiskleb autor.

Varem mööbliärimehena paljudes uutes kodudes käies ja sinna mööblit tarnides märkas Lepik, et jõukad inimesed ja neid nõustavad arhitektid otsivad kataloogidest välja järjest kuulsamate Itaalia ja Hispaania disainerite mööblit, uskudes, et see ?maailmatase? teeb elamise euroopalikuks.

?Lausa püüdlikult pigistatakse mõistus kinni, et mitte näha, kuidas suurtootmine ja tehnoloogia meiega manipuleerib. Massikultuur tungib meie ajusse ja südamesse läbi silmade ja kõrvade, läbi naha ja karvade. Uued ideed annavad hingele ja mõistusele muutuste piitsa. Suures kaasaminemise tuhinas me ei märka, et jalad on juba maast lahti, juured alt läinud ja vaid ebakindlustunne sel uhkel Euroopa-teekonnal tuletab meelde, et mäluga ei maksa naljatada ? kaob seegi vähene eneseväärikus, mis veel olemas,? sõnastab Lepik põhjuse, miks ta sedavõrd omanäolisi mööblitükke tegema hakkas. Meie kodud on ühenäolist mööbliplaadist spooniga kaetud talupojamööblit täis, rikkamad tellivad aga kallist disainmööblit. Lepik paigutab oma toodangu kuhugi disain- ja kantrimööbli vahepeale.