Emil Urbel on Arhitekt

?Olen projekteerinud 20 aastat. Esimesed kümme läksid kindlasti selle peale, et üldse aru saada, mismoodi üks maja on,? tunnistab Urbel naeratades.

Kahjuks ei saa ma samal hetkel vaadata silma ühelegi noorele, äsja kooli lõpetanud arhitektile. Diskussioon kogemuse vajalikkuse teemal jääb ära. Koolist rääkides kinnitab Emil ka ise, et tema sattumine arhitektuuri on puhas juhus. ?Vaatasin, et sisseastumiseksamid sobivad,? ütleb mees, kelle trumbid olid keskkoolis matemaatika ja füüsika.

Emil Urbel on paljude jaoks tuntud kui valgete kuubikute autor. ?See ei sega sugugi,? ütleb Urbel, et teda ei häiri külge jäänud nimi või maine. Vaatamata sellele, et ta paari viimase aasta jooksul ei ole teinud ühtegi valget ?kasti?. Oma käekirja vastu ei saa keegi, midagi pole kummalist selles, et arhitekt tegeleb ikka ja jälle just selle, talle omase kordamise ja uuestiuurimisega. See on mõnes mõttes kindla peale tegemine, on Emil Urbel ka varem öelnud.

Klientidest rääkides hindab Emil tarkust. Aga tarkust ei saa siinkohal otsida tellijast, kes kõhuli laua kohale heites näitab arhitekti joonistele näpuga osutades ja jooni vedades, et ?siit tee nii ja sealt hoopis naa!? Tark usaldab asjatundjat.

Teine vaatus. Klient. Maja on äsja valmis saanud. Või kui olla lõpuni aus, siis valmis saamas. Siit ja sealt tuleb veel koos ehitajaga üle vaadata ja pisut kõpitsedagi. Lepime kokku, et kliendi ja maja asukoha jätame mängust välja. Klient on härra X ja maja asub ilusas või kui soovite, siis looduskaunis kohas.

?Parem on kui igast kliendist ei saa sõber,? tõrjub Urbel väite, et hea eramaja ehitamine võiks olla sedavõrd intiimne tegevus, et lähedaseks saamist on keeruline vältida. Põhjenduseks on mõneti kõle, aga üheselt arusaadav sõna ? äri. Äsja valminud maja omanik ehk X ütleb aga ometi, et on koos Emiliga ära joonud nii mõnegi viski ja majast juba ammu rääkinud. Valmis ehitati teine projekt ja sissekolimine alles poolepeal.

?Koos kliendiga maja vaatamine annab alati suure annuse positiivset energiat,? seletab Urbel neid tundeid, mis valitsevad siis, kui ehituses asjatavad osapooled käivad veel pooleliolevat maja vaatamas.

Maja ümbruses ja hoovis ringikõndides muutub Emil Urbel ühtäkki avaramaks. Mitte, et sõnu saaks rohkem, aga ilmeid küll. Pilk rändab mööda valmis saanud hoonet, käed osutavad elavalt ühele objektile siis teisele. Samm on erksam ja palju pikem. Õueala on määratletud, sest krunt on suur. Selles hoovis tahaks olla küll. ?Lähme siia, ma ise pole seda näinud veel,? juhatab Emil rajale, mis viib äsjavalminud suitsuahjuni. ?Tuli välja küll,? ütleb Emil ahju silmadega mõõtes vaikselt, umbes sellise hääletooniga nagu meisterkokk, kes mekib äsja ahjust väljavõetud mahlast pardirinda.