Astuge sisse! Teatrisse, Kirsiaeda

No99 tõstab vaataja keset teatrit. Aleksander Pepel­jajevi lavastatud NO95, T?ehhovi ?Kirsiaed? annab võimaluse olla mängus sees, olla teatris sees.

Kummaline sõna, teater. Kui olla natukene filosoofiline, siis kus ta tegelikult on? Tuleb koos vaatajaga ja läheb koos temaga. Tavaliselt vist mõeldakse nii. Et kaob ära. Aga tegelikult ei kao midagi. Teater on lihtsalt selline energia, mille mõõtmiseks ei ole inimesel mõõteriistu välja mõeldud. Et kui ma sisaliku jälge kivil ei näe, siis seda ka ei ole?

No95, ?Kirsiaed. Komöödia vaatustes?. Aleksander Pepeljajev T?ehhovi näidendi Kirsiaed ainetel. Sõna ?ainetel? omab olulist rolli, et mõista natukene ette, mis teatri mustas kastis toimuma hakkab. Kõik need, kes ootavad midagi klassikalist, võiksid ju tehnilises plaanis ka pettuda, aga loodetavasti seda siiski ei tee. Siin ei ole seda teatrit, millega me nii harjunud oleme. Klassikalist kolme tsooni ei eksisteeri. Lava ei ole, fikseeritud kastina vähemalt mitte, ühte kogunenud, end karjas natukene turvalisemalt tundvat publikut ka mitte, ning seda müüri saali ja publiku vahel, mida Teater murdma peab, samuti mitte. Vaataja viiakse loo sisse. Natukene hirmutav? Asjata. Seda tonti seal ei ole. Pepeljajevi seatud etendus ei tegele publikuga rohkem, laseb ta lihtsalt lähedale. Ja sellises olukorras on ju väike ebamugavus loomulik. See, kes on loos sees, peabki ennast natukene ebamugavalt tundma.