Malevaga on lood nii ja naa!

Teatriga, aga kinoga ka, on tegelikult nii, et kui tuled saalis süttivad ja sa saalist lahkud, siis tahaks olla vait. Kui on olnud hea. Kui on olnud nii ja naa või pigem jama, siis tahaks kohe rääkida.

Kui Õ-Fraktsiooni eestvedamisel vändatud ?Malev? läbi sai ja ma ennast keset porist ja pimedat tühermaad avastasin, siis justkui tahtsin midagi öelda ja ei tahtnud ka. Nojah, ütlesin naisele. Ei olnud väga vigagi, ütles tema. Jah, päris lahe, proovisin hetke pärast mina uuesti, ah ei tea, vastas naine. Oleks nagu tahtnud rääkida, aga poleks ka. Täiuslikult jama olukord!

Aga tegelikult on kõik väga lihtne. See film ei ole geniaalne, kui vaadata natuke kaugemalt ja kaugemale. Inglaste teadagi milline kamp on samamoodi tilulilutsenud juba ammu. Samas on M. Pythoniga seda kõike võrrelda tobe. Sest, kas siis, kui on sket? ja seal vahel animatsioon, ongi juba kõik selge? Kindlasti mitte. Lisaks veel häda, et naljad, mida linal tehakse, on ka justkui juba olnud. Kasvõi fraktsiooni enese filmides. Ja siis veel see, et vahepeal on naljakas juba see, et tegelikult ei ole üldse naljakas. Naerad korra ja mõtled siis, et pagan, see on hoopis labane. Pikk ka liiga ja kõigel natukene firma suvepäevadele ainuomane mentaalsuse või siis selle olematuse mekk.