Burma ? the Land I Love

Birma on ka väga religioosne riik. Kui räägime budismist, siis ehk vaid Bhutan ja Tiibet on sama mõõtu paigad. Aga nende kolme maa suurim vahe pole mitte see, et esimeses on valdavaks mahajana ja teistes teravada budism, vaid see, et Bhutan on monarhistlik, Tiibet teokraatlik ja Birma autokraatlik.

Aasias käivad sügav hardus ja brutaalne vägivald tihti käsikäes ? mõtleme T?ingis-Khaani, Jaapani kaugema ja Kambod?a lähiajaloo peale. Birma on täna selle heaks näiteks. 1948 brittide ülemvõimu alt vabanenud paljurahvuseline riik on sestpeale vaevelnud kodusõjas, sisekonfliktides, sõjaväeliste valitsuste ja riigipöörete kütkeis. Budismi on seejuures kasutatud nii kommunismivastases võitluses kui ka rahva kuulekusele sundimiseks.

Euroopa Liit pikendas äsja Birma kohta käivaid sanktsioone. Need käsitlevad kaubavahetust, investeeringuid ning riigi külastamist. Kohapeal pealiskaudse pilguga tegelikkust hinnates jääb mulje, mida meile kõige arusaadavamalt võiks kirjeldada terminiga Gorbat?ovi-aegse sula algus: välismaale antakse demokraatialubadusi, käib võitlus võimuladvikus, inimesed kompavad lubatavuse piire, aga jõustruktuurid tegutsevad endise hooga, vanglad on täis poliitvange. Lisaks veel eri rahvusgruppide relvastatud võitlus keskvõimu vastu.

Selleks aluseks, mis liitis tekkivas kosmopoliitses impeeriumis moni mungad, India konkubiinid, hindu brahmanid, Kambod?a kaupmehed ja Hiina diplomaadid, olid budistlikud õpetused ja filosoofia. Irrawaddy jõgi andis kuivale ja kuumale maale hädavajalikku vett. Paganis ristusid arvukad kauba- ning sõjateed. Aegade jooksul ehitati sinna umbes 4000 templit, millest paar tuhat on tänagi rohkemal või vähemal määral alles.

Birma on pikka aega olnud koduks kahele eestlasele. Paljasjalgne Tõnisson ja ta jünger Friedrich Lustig jõudsid Birmasse pärast seda, kui olid 18 aastat elanud Tai (Siiami) kuningriigis ja nad sealt 1947 välja saadeti. Miks eestlastest budistid Taist sõjaväe eskordi saatel lahkuma sunniti, on olnud hämar teema. Nüüd, leides Shwedagoni kloostrist Lustigi päevikud, võime sellele üsna kindlalt vastata ? neid kahtlustati spioneerimises N. Liidu kasuks. Kummalisel kombel oli neil palju sidemeid Bangkoki venelastega, nad lugesid marksistlikku kirjandust ja tõmbasid isegi oma kodumajale Tai pealinnas punalipu. Ajapikku said neist Birmas vägagi lugupeetud kodanikud, kes võtsid tihti ajakirjanduses sõna päevaküsimustes ja olid religioossed autoriteedid. Käesoleva reisiloo pealkiri on Lustigi seni leidmata käsikirja pealkiri.

Tekib küsimus, kas eestlaste reis Birmasse on poliitiliselt ebaeetiline? Arvan, et kui matk on korraldatud nii, et minimeeritakse kokkupuude riikliku infrastruktuuriga (riiklikud hotellid, lennuliinid), kui võimalikult suur osa reisi eelarvest kulutatakse otsekontaktides puudustkannatavate birmalastega, kui ei lasta end petta hunta loosungitest, kui kohapeal välditakse poliitilisi provokatsioone ja diskussioone, kui hoidutakse ettevaatlikku kaugusesse akuutsetest konfliktialadest, siis on selle imeilusa Kagu-Aasia riigi külastamine igati aktsepteeritud. Mäletame ju hästi, kuidas raudeesriide tagant tulnud külalised tekitasid lootusrikast elevust ja tõid Karl Ristikivi (või võrdluseks koduarestis viibiva birmalasest Nobeli rahupreemia laureaadi Aung San Suu Kyi) raamatuid.

Lõpuks selle maa nimest ? valitsev sõjaväehunta nimetas 1989 Birma ümber Myanmariks. Samamoodi on muudetud paljud teised, osati koloniaalaegsed nimed.

Kuni Myanmar pole rahva poolt demokraatlikult aktsepteeritud, soovitan kasutada seda nime kõigil juhtudel, kus ta on seotud huntaga. Rääkides aga maast, rahvast, ajaloost, kultuurist, kasutaks nime Birma.