Kõige kindlam pensionisammas

On tõsi, et raha ei pane kedagi sünnitama. Küll paneb raha puudumine jõudsasti mitte sünnitama. Ütlen ausalt, et mina ei usu, et ainult lastetoetuste abiga seda takistust rahva kasvamise ja edasikestmise eest ära lükata õnnestub. Ka meist rikkamad riigid ei suuda maksta nii suuri toetusi, mis kogu lapsekasvatamise kulu kataks.

Inimeste majanduslikku kindlustatuse allikaks saab olla ikkagi töö või ettevõtlus. Ent me saame ja jaksame toetada vanemaid sel kõige haavatavamal ajal, mil nad tõesti ei saa tööl käia, sest laps on veel väga väike. Sedamööda, kuidas riigi rahakott on kosunud, on pikendatud n-ö dekreetpuhkust alustuseks aastani, tänane koalitsioonilepe lisab veel kolm kuud juurde.

Täna leiab mõni poliitiline jõud, et oleks kasulik tõstatada vanemahüvitise võrdsustamise teema. Ma ei taha siinkohal laskuda sellesse populistlikku diskussiooni. Me ei tekita ju arutelu väitmaks, et kõigi töötasu peab olema võrdne. See on ikka selle tulemus, millise panuse keegi oma tööga annab. Nii on ka vanemahüvitisega. Tegelikkuses ongi see pikenenud dekreetpuhkus. Ja keegi meist ei sea kahtluse alla, et selle tasu arvestamise aluseks on varem välja teenitud töötasu.

Meie kohus on mõelda, mis saab siis, kui aasta ja kolm kuud läbi saavad. Selleks, et meie lastest sirguksid toredad ja tublid inimesed, kes on tulevikus konkurentsivõimelised nii tööturul kui elus üldse, peame veel väga palju ära tegema. Vajame süsteemi, mis tagab lastele head lasteaiad, huvitegevuse, võimalused spordiks. Vajame mängu- ja spordiväljakuid, noortele võimalusi vaba aega sisukalt veeta ja enda võimeid arendada. Elukeskkond, kus meie lapsed kasvavad, peab muutuma inimsõbralikumaks, eriti linnades.

Mõnikord võib kuulda väiteid, justkui ei peakski iibe tõus olema riigi prioriteet, et olulisem on hoopis toetada vähekindlustatud elanikkonnagruppe ja tagada nii üldine elukvaliteedi tõus. Üks tulisemaid pika dekreetpuhkuse vastaseid Katrin Saks on koguni ÜRO peaassambleel deklareerinud, et ?Eesti valitsuse prioriteet ei ole sündide arvu suurenemine, vaid elukvaliteedi tõus?.

Paraku pole Eestis ühtki head varianti, kuidas tagada pikemas perspektiivis vähegi normaalne elujärg, kui sündimus ei tõuse. Kui meil on 50 aasta pärast viis ülalpeetavat ühe töötegija kohta, ei saa mingist elukvaliteedist juttugi olla.

Muidugi, me võime alati kirjutada põhiseaduse esimese paragrahvi korstnasse, tuua sisse miljon võõrtöölist ning sellega rahvastiku vananemise probleemid ajutiselt kõrvale lükata ? seda näitab maailmapraktika. Ka immigrandid saavad kord vanaks ja vajavad ühiskonna tuge. Meie aga oleme oma vanuripäevadel üksi ja, tsiteerides Siim Kallast, siis ei asenda meie puuduvaid lapsi ei esimene, teine ega viies pensionisammas ega suur pangakonto ega riiklik sotsiaalhoolekanne.