Me ei loobu Eestile edu toonud kursist

Valitsuse edukust tuleb hinnata selle järgi, mida ta oma järeltulijaile jätab ja millisele arenguteele on just tema tehtud otsused riigi ja ühiskonna pööranud.

Iga peaminister ja iga valitsus kannab vastutust eelkõige tulevaste põlvede ees. Talle usaldatud vastutuskoorem on ülisuur, pealegi võib üheainsa eksimuse hind osutuda kumulatiivselt väga kõrgeks. Vastutus on seda suurem, et Eestil on läinud seni vägagi hästi. Ja sugugi mitte üksnes majanduse vallas.

Meie kunagiste saatusekaaslaste seas pole ühtki riiki, kelle edusamme me kadestama peaksime. Seda edu peame hoidma, masohhistlik enesehalvustamine on mitte kuhugi viiv lohutus nõrgematele.

Eesti edu aluseks on olnud kõigi seniste valitsuste poolt järgitud majanduse avatuse idee, suhteliselt madalad maksud ja konservatiivset rahapoliitikat toestav konservatiivne eelarvepoliitika. Neist edu toonud valikutest me ei loobu, nii nagu ei loobunud neist ka Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus aastail 2002?2003.

Järjepidevus strateegilistes otsustes ehk siis majanduspoliitiline stabiilsus on olnud just see, millega Eesti on pälvinud usaldusväärse partneri ja usaldatava riigi staatuse. Usaldust tuleb hoida, sest see on kergelt minev ja väga raskesti tagasi võidetav. Usalduse hoidmine on esmaoluline kodumaise kapitali ja koduste investorite jaoks, kui me tahame, et eesti ettevõtja seoks oma äriplaanid eeskätt Eestiga. Teisalt on usaldatavus see, mis on kergitanud Eesti riigireitinguid ja toonud meie majandusse välisinvesteeringuid mahus, mida riigist väljaspool kadestatakse ja riigi sees aeg-ajalt Eesti odavalt mahamüümisena tõlgitsetakse.

Majanduspoliitikas jätkab valitsus seni tallatud rada. Õnnestunud valikuid üle parda heita lootuses, et kannapööret tehes oleme äkki veelgi edukamad, ei vääri proovimist. Selle riski hind on liiga kõrge, iseäranis valitsuse ja peaministri puhul, kellele on oma taotluste elluviimiseks antud vähem kui kaks aastat.

Samas ei tähenda öeldu leppimist saavutatuga. Liitumine ELi ja NATOga andis meile kaalukad tagatised tuleviku suhtes ja nihutas ka meie usaldatavuse oluliselt kõrgemale. Teisalt tähendas liitumine ELiga üha teravnevat konkurentsi nii turgude, investeeringute kui ka kvaliteetse tööjõu pärast.

Viimastel aastatel on järsult teravnenud rahvusvaheline maksukonkurents. See, mis meid teistest eristas, olgu siis proportsionaalne tulumaks või reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine, on muutumas isegi Euroopas üha tavalisemaks. End erisuste ja valikuliste maksusoodustustega reklaaminud riigid on selles konkurentsis selgelt kaotajaiks osutunud ? nii maksumaksjat kui ka investorit huvitavad lihtsad ja läbipaistvad reeglid ning nende ajaline püsivus.

Siim Kallas on öelnud, et Eesti ei saa rajada oma strateegiat teistega sarnanemisele. Eesti peab erinema, muidu meid kui väikeriiki ei märgata. Üldise maksukoormuse langetamise ning ettevõtluse ja kodaniku maksustamise alandamise teed on minemas need riigid, keda meil sotsiaaldemokraatia musterriikidena kadestatakse. Taoliste arengute taustal peaksime meenutama, et Eesti puhul on tegemist tugevalt otsestele maksudele orienteeritud (2003. aastal laekus otseste maksude kaudu 63 protsenti riigi maksutuludest) ja kõrgelt ettevõtlust maksustava riigiga. See on ka põhjus, miks valitsusliit jätkab eelmise valitsuse poolt alustatud tulumaksumäärade alandamisega.

Eesti edu ei saa toetuda ühe või teise tootmisharu riiklikule subsideerimisele või mingile huvigrupile või tootmisharule eeliste loomisele. Viimane saab toimuda üksnes teiste ning seejuures edukamate ja konkurentsivõimelisemate arvel, makstes sellega lõivu majanduse arengule tervikuna. Põllumajandus, mis kehastab suurel määral elulaadi, on ses suhtes teatavaks erandiks.

Me ei vastanda majanduslikku efektiivsust sotsiaalsusele ? vastupidiselt müütidele pole Reformierakond seda kunagi teinud. Kahtlemata on omajagu õigus neil, kes ütlevad, et majandus pole veel kõik, kuid selge on seegi, et ilma eduka majanduseta pole tegelikult midagi. Ei õnne koduõuel ega vähegi tõhusat sotsiaalpoliitikat.

Eesti majanduses peab toimuma nihe, mille tulemusena senine, valdavalt odavatele ressurssidele tuginev ja suuresti allhankelise iseloomuga tootmine asendub uutel teadmistel ja tehnoloogiatel põhineva tootmisega. Innovatiivsus peab saama samasuguseks Eesti majandusedu tunnusjooneks, nagu seda on olnud valuutakomitee põhimõtetele toetuv rahasüsteem või konservatiivne rahanduspoliitika.