Eelarvedefitsiidi kasvatamine toob intresside tõusu

Euro ei tohtinud olla karvavõrdki kehvem kui D-mark. 17. juunil 1997 stabiilsus- ja kasvu­paktiks formuleeritud arusaamad pidid ohjeldama kõiki Schuldenmacher?eid ehk võla­tegijaid, eelkõige raha- ja rahandusasjadesse lõdvalt suhtunud Itaaliat.

Vaevalt mõned aastad hiljem oli aga just Saksamaa see, kes hakkas rääkima stabiilsuspakti liigsest jäikusest. Eelarvedefitsiidi lubatavuse piiritlemine ?ainult? 3 protsendiga ja riigivõlale 60protsendilise piiri seadmine suhtena SKTsse olevat rüütanud Saksa majanduse ängistavasse hullusärki. Ime­ravimit 2001. aastal maailmamajandust tabanud tagasilöökide vastu nähti keyneslikus defitsiitfinantseerimises.

Toonased tagasilöögid tabasid Euroopas kõige valusamini Saksamaad, kus majanduskasv langes 2001. aastal 0,6 protsendile. Kavandatud tulude mittelaekumine tõi endaga kaasa 2,8protsendilise eelarve­defitsiidi.

Nagu Keynesi õpetust järgivaile tõelistele sotsiaaldemokraatidele kohane, asuti tuld bensiiniga kustutama. Ikka veendumuses, et avalike kulutuste suurendamisega saab majandust taas kasvule pöörata. Edasi läks nii, nagu võis oodata. End münchhausenlikult juukseid pidi üles tirida ei õnnestunud.

Stabiilsuspaktiga vastuollu läinud järgnenud aastate 3,7- ja 3,8protsendiline eelarve­defitsiit ei toonud loodetud majanduskasvu. See kahanes veelgi ja pöördus 2003. aastal juba 0,1protsendilisse langusesse. Usk defitsiidi imettegevasse jõusse aga säilis. Asjaolu, et sakslastel õnnestus 2004. aastal jõuda 1,6protsendilise majanduskasvuni ja seda 3,7-protsendilise eelarvedefitsiidi juures, andis rahandusminister Hans Eichelile üksnes indu juurde. Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel kolm aastat väldanud võitlus stabiilsuspakti lõdvendamise eest päädis 22. märtsil pakti n-ö reformiga.

Tõsi, paberi peal jäid eelarve­defitsiidi ja riigivõla kriteeriumid paika, kuid mööndused, mille puhul neist saab mööda minna (täiendavad kulutused haridusele ja arendustegevusele, Euroopa lõimumisega seotud kulutused jm), on universaalsed ja paljude veendumusel teinud stabiilsuspaktiga lõpparve. Ainus, milles sakslastega nõustuda tuleks, on nende poolt ELi eelarvesse tehtavate netomaksete mahaarvamine defitsiidist.

Elu on näidanud, et stabiilsuspaktist eriti kinni peetud pole. Saksamaa 3 protsenti ületav eelarvedefitsiit on osutunud krooniliseks. Prantslased olid 2002. aastal 3,2, 2003. aastal 4,1 ja 2004. aastal 3,6 protsendiga miinuses. Kreeka on defitsiidikriteeriumile alati vilistanud, selle vastu on patustanud ka Holland ja Portugal. Mis teistelgi siis nüüd, pärast 22. märtsi enam pingutada?

Mis puutub riigivõla suurusesse, siis on 60 protsendist suurema võlakoormaga riikide loetelus Austriale, Belgiale, Itaaliale ja Kreekale lisandunud Portugal, Prantsusmaa ja Saksamaa. Vaid Hispaania on suurvõlgnike seast pääsenud ja Belgia oma enam kui 100protsendilist võlakoormat tõhusalt kärpinud.