Aga kui me elaksime USA kombel võlgu?

Kuid nüüd USA majandust jälgides läheb pilt segaseks. Eelarve­defitsiit on 1,8 miljardit dollarit päevas ehk iga päev jääb riigil puudu 21 miljardit krooni. Kas see puudujääk on suur raha? Teeme väikese arvutuse ? ühe päeva puudujääk 21 miljardit krooni jagada 290 miljoni elanikuga teeb 72 krooni päevas. Polegi vist väga palju. Aastas teeb see 26 280 krooni laenu iga elaniku kohta.

Eestis teeks see 26 280 korda 1,4 miljonit elanikku ehk juba 36 miljardit krooni aastas. Tähendab, kui me praegu võtaksime USA eeskujuks, võiksime vabalt laenata üle 35 miljardi krooni aastas ja seda mitmeid aastaid järjest. Võlakirjade abil valmiksid nagu nõiaväel Saaremaa sild või tunnel (ligi 2 miljardit) ja Tallinna?Tartu kiirtee (4?5 miljardit).

Selline pisiasi nagu Tartu maantee ja Järvevana kolmetasandiline ristmik valmiks möödaminnes, sest mis on 880 miljonit 36 miljardi krooni kõrval? Ja kui veel kümmekond miljardit jagada sotsiaaltoetusteks ja arstiabi arenguks, jääks ikkagi veel kümmekond miljardit üle. Järgmisel aastal selguks meeldiv tõsiasi, et kogu selle ehitamise ja loomise juures suurenevad maksulaekumised ja järgmise aasta eelarves oleks juba kümmekond miljardit rohkem raha, nii et aasta hiljem saaks kulutuspidu 40 miljardiga jätkata ja raporteerida majanduse kiirest kasvust.

Alustada saaks Tallinna?Helsingi tunneliga, ilma eurorahadeta muutuks neljarealiseks Via Baltica, maal kaoks vaesus ja Eesti keskklass mitte ei jõuaks Soome omale ainult järele, vaid jätaks selle kaugele maha.

Võiks edasi fantaseerida, kuid tuleme maa peale tagasi. Esiteks ei laenaks keegi meile sellist raha ja teiseks oleks selline laenamine pikemas perspektiivis majandust hävitav. Võlad tuleb ju tagasi maksta. Pealegi poleks Eestil võimalust laenata Eesti kroonides, lasta oma raha kurss vabasse langusse ja seejärel võlad näiteks osa oma kullareservi realiseerides kinni maksta.

Mida see pidu katku ajal USA-le tähendab? Kas tegemist on tavalise aastatuhandete jooksul kõiki impeeriume tabanud eneseimetlussündroomiga enne impeeriumi lagunemist või maailma majanduspoliitika sihiteadliku muutmise ja arendamisega?

Kas tegemist on lihtsalt juhtide mõistmatuse ja võimetusega haarata tervikut või kindla ja selge plaaniga, mille eesmärke teavad ainult vähesed pühendatud? Kas tegu on inimliku ahnusega või teenib USA võlgu elamine kogu inimkonna arengut? Need on küsimused, millele pole praegu vastuseid. Varem või hiljem saabub selgus siiski.

Majandusreegleid võib, nagu ka gravitatsiooniseadust, mõnda aega eirata. Aga ainult kuni selle hetkeni, mil prantsatatakse vastu maad. Küsimus on selles, kas USA-l on pehmeks maandumiseks matid alla pandud ja kust need võetakse. Üldine reegel on küll teada: riigi majanduse vead maksavad alati kinni kodanikud, hüperinflatsiooni või äärmuslikel juhtudel oma vara natsionaliseerimise kaudu.