Endel Lieberg ? edukas iga võimu ajal

Põllumajanduslik tootmine on Liebergi sõnul tänaseks tundmatuseni muutunud. ?Kui ma tööd alustasin, siis oli majandis 70 lehma ja 130 hobust, tööd tehtigi ainult hobustega. Praegu on majandis kaks tuhat lehma ja muidugi ei ühtegi hobust. Kahe tuhande lehmaga on vabariigis veel kaks farmi ? Estonia ja Aravete, tuhande lehmaga farme leidub rohkem.?

Endel Liebergi elu on majandiga lahutamatult seotud. ?Senimaani võib öelda, et pea on ülevalpool vett ja me oleme ikka ära elanud, aga investeerida pole küll saanud. Praegu tuleb ääretult efektiivselt ja ökonoomselt toota. Palju on tarvis tootmist kaasaegsemaks muuta ja hooneid remontida,? iseloomustab Lieberg põllumehe päevaprobleeme.

?Põllumajanduse valuprobleem ongi investeeringud,? kinnitab Lieberg. ?Eesoleva 5?6 aasta jooksul on meil tarvis investeerida sada miljonit krooni. Kust need toetused tulla võivad, seda ma veel ei tea. Aga siis saaksime veelgi vähendada töötajate arvu, mis praegu on 220, ja tootmist efektiivsemaks muuta.? Väätsa Agrole oli 2004. aasta eelmistega võrreldes majanduslikult edukam ja seda tänu põllumajanduse toetusrahale. Ettevõte tootis mullu 900 tonni sea- ja veiseliha. Sigu on farmis 2500 ringis, kuid põhirõhk on siiski lüpsikarjal, sest 75% kogu sissetulekust saadakse piimast. Toodang lehma kohta on üle 7000 kg aastas. Piima toodeti eelmisel aastal majandi ajaloos kõige rohkem ja saavutati ka suurim väljalüps lehma kohta. ?Me anname aastas 15 000 tonni piima, päevas teeb see üle 40 tonni,? arutleb Lieberg. ?Ega põllumajanduse olukord on endiselt nigel,? kirjeldab Lieberg oma seisukohta. ?Kui vabariigi aeg tuli, sai palju kriise üle elatud, Venemaa kriis ja terve hulga piima- ja lihatööstuste pankrotistumine, mis avaldasid meilegi kehva mõju. Ka hinnapoliitika on olnud põllumeestele kahjulik,? leiab Väätsa Agro nõukogu esimees.

?Meie kliima on piima tootmiseks ideaalne, pole võrreldav Itaalia ega Prantsusmaaga. Teiseks on eestlastel loomakarja pidamise kogemus ning meil on heade omadustega tõukarjad. Kahju, et kümne-viieteistkümne lehmaga farme enam pole, kuigi ühe pere saaks ju sellega toidetud. Aga talude pidamine sai välja suretatud. See on suund, mis Mart Laari valitsuse ajal hooga käima lükati.?

?Arusaamatu, et kuigi Eesti riigil on suured kogemused kartuli kasvatamise alal, tarbime me Poola kartulit,? arutleb Lieberg. ?Kohalik põllumajandus varustab kartuliga Eesti rahvast vaid viiekümne protsendi osas. See on mõistetamatu!?

Euroopa Liidu ajal on bürokraatiat rohkem kui nõukogude ajal, leiab Endel Lieberg. Ja selle bürokraatiaga on ka majandis probleeme. Lieberg toob ühe näite.

?ELis on selline direktiiv, et alates esimesest novembrist ei tohi sõnnikut põllule vedada. Kui maa on külmunud, siis on arusaadav, et ei või. Tänavu tegime aga sügiskündi novembrikuus. Ja miks siis ei või vedada??

Samas, Saksamaal on selliste nõudmiste osas palju pehmem suhtumine. ?Tundub, et meil on osal ametnikest küll kõrgkoolidiplomid taskus, aga endal elukogemust pole. Käituvad kui jumalast järgmised inimesed maa peal,? leiab Lieberg.

?Neil on kohe kviitungid taskus valmis, et kui nende direktiivide järgi ei käituta, siis määratakse trahv. Aga meie oleme hädas,? räägib Endel Lieberg. ?Ega põllumees taha määrusi rikkuda, pakun välja, et tulge ja arutame, mis teha siis, kui on eriolukord. See on sama, kui maja põleb ja ma ei või minna seda kustutama!?

Kogu seadusandlus peaks siiski arvestama ka alati tekkida võivaid eriolukordi, kusjuures põllumajanduses on eriolukordi väga palju ja väga sageli, eriti seoses meie heitliku ilmastikuga. Eriolukorras tuleb võtta halvimast kõige parem, leiab arvukate sotsialistliku töö ordenitega pärjatud Endel Lieberg.