Loodusjõud versus õigusjõud

Eestimaad tabanud tormi ei saa küll kõrvutada Kagu-Aasiat laastanud katastroofiga, kuid iga inimese enda õnnetus on alati talle kõige lähemal. Kõlagu see kui tahes küüniliselt. Tänaseks on üleujutus enamikus piirkondades taganenud. Tegeletakse maha langenud puude, kokku kukkunud reklaamplakatite, ära lennanud katuste ja muude tagajärgede kõrvaldamisega ning kahjude hindamisega.

Kindlustusandjad on avaldanud võidurõõmsalt teated, kui palju taotlusi tormikahju hüvitamiseks on ühele või teisele seltsile laekunud. Justkui taotluste arv iseenesest oleks näitaja, millega end reklaamida. Kindlustuse potentsiaalset klienti huvitab hoopis näitaja, kui palju kahjusid lõpuks hüvitatakse ja millistel alustel. Siin valitseb aga täielik segadus. Kannatanutel on tekkinud küsimused, miks üleujutus ei olegi mõne kindlustusandja hinnangul loodusõnnetus ja miks naabrimehe kindlustusselts hüvitab kahju, aga minu oma mitte.

Osa kindlustusseltse vastavad nendele küsimustele lakooniliselt ? lugeda tuleb kindlustustingimusi. Kui eraldi kindlustuskatet üleujutuse puhuks ei ole ostetud, siis veekahju hüvitamisele ei kuulu. Ja nii lihtne see kindlustusandja hinnangul ongi. Kas ikka tõesti?

Võlaõigusseaduse § 35 lg 1 kohaselt saab kindlustustingimusi pidada tüüptingimusteks. Võlaõigusseaduse järgnevad paragrahvid sätestavad ka tüüptingimuste tühisuse alused. Nii tuleneb paragrahvist 42, et tüüptingimus on tühine, kui see kahjustab lepingu teist poolt ebamõistlikult. Ebamõistliku kahjustamisega on aga ennekõike tegemist siis, kui lepingupoole õigused on piiratud selliselt, et see muudab küsitavaks lepingu eesmärgi saavutamise.

Sealhulgas peab Saksa õigusteooria tühisteks ka selliseid tüüptingimusi, mida käsitletakse nn üllatusklauslitena. Viimasteks on lepingu sätted, millest arusaamisel ei oleks lepingupool lepingut kindlasti sellistel tingimustel sõlminud, kuid millest ta aru ei saanud just põhjusel, et sellise sätte sisaldumine on lepingus ebatavaline või objektiivselt võttes ebamõistlik.

Just üleujutuse välistamine looduskahju hulgast võiks sellise üllatusklauslina vaatluse alla tulla. Tüüptingimuste tõlgendamiseks tuleb konstrueerida küsimus, kas selline jaotis ? loodusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjuks on majale langenud puu, kuid selleks ei ole tormituulest põhjustatud üleujutus ? on objektiivselt võttes mõistlik ja arusaadav tarbija suhtes?

Arusaadavalt tuleb iga kindlustusvõlasuhet hinnata eraldi ning lähtuda lepingu sõlmimisel avaldatud andmetest, kindlustusandja antud selgitustest ja muust sellisest. Ühe mõõdupuuga ei saa kõiki juhtumeid vaadelda.

Sellest hoolimata: kui eelnevale küsimusele, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid, saab kas või kahtlusegagi vastata eitavalt, siis peaks selline tüüptingimus olema käsitletav tühisena, sest võlaõigusseaduse § 39 lg 2 alusel tuleb kahtluse korral tüüptingimust tõlgendada tingimuse kasutaja ehk antud juhul kindlustusandja kahjuks. Tüüptingimuse tühisuse puhul oleks üleujutus looduskahju võimaliku põhjustajana seega lubatud ning kindlustusvõtja saaks kahju hüvitamist taotleda seaduses ja lepingus kindlaksmääratud korras.

Loomulikult võib alati irooniliselt väita, et tõlgendusi on alati niipalju, kui on vaidlevaid juriste. Ja nii see tihti ongi. Või vähemalt kõrvaltvaatajale näib nii.

Kuid loodetavasti ei kujune kahjukannatajaid ees ootavad vaidlused kindlustusandjatega niisama suureks kaotuseks, kui seda oli loodusest põhjustatu ning loodusõnnetusele järgneb lõppastmes kohtuõnn ja kahjude hüvitamine.

Allikas: Silja Elunurm