Töö hind ja kauplemistaktika

Toomas Hendrik Ilves kirjutas mulluse õpetajate-kultuuritöötajate streigi järel Areenis põhimõtteliselt teistsuguse vaate võimalikkusest töösuhetes: töötajail on õigus määrata oma tööle uus hind kindlaks määratud ajaperioodi möödudes. Kui ettevõtjad hinna vastu võtavad, töö jätkub, kui mitte, saab lepingu tähtaeg täis ja töö katkeb.

Paari nädala eest jõuti Eestis säärase lepingu uuendamises kokkuleppele tervishoiutöötajatega. Läbirääkimised olid lõpufaasis asised ja soliidsed. Raudteel nii hästi ei läinud. Ettevõtja ei uskunud, et lepingu lõppedes tõesti ka nn töötarned lõppeda võivad. Töötajad hindasid samas oma pakkumist ja läbirääkimisjõudu pisut üle, ettevõtja polnud valmis neilt selle raha eest tööd ostma ja saabus paratamatu ? töö katkes.

Vedurimeeste äsja lõppenud palgakõnelused andsid nii ametiühinguile, tööandjaile kui ka kogu ühiskonnale õppetunni. Kuigi streigi ulatus polnud suur, oli tegu tõesti pikima streigiga taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ja sel kogemusel on oluline mõju sotsiaaldialoogi arengule Eestis.

Tööandjad nägid esimest korda ja said valusalt tunda, et töötajate ja aü-ga ei tasu peitust mängida. Läbi tuleb rääkida viimase hetkeni. Streigikahjude raha tasub alati kokku hoida ja töötajatele ennetavalt palgana välja maksta.

Eesti Raudteele tegi karuteene kavalus raudteel tegutsevaid ametiühinguid üksteise vastu mängida. Kuigi ajutiselt saab nii ehk tööjõu hinda madalamal hoida, säilib ettevõttel ometi ebakindlus, töötatakse alalises streigihirmus.

Parimas vaimus sotsiaaldialoog näeks ette, et läbirääkimisi peetakse korraga kõigi töötajatega ja sõlmitakse ka kollektiivleping. Siis on kollektiiv ühtne, läbirääkimistel oleks kindel takt ja väheneks vajadus sagedateks kohtuhagideks. Veel kavalam oleks aga läbirääkimised viia sootuks sektori tasemele ja sõlmida üksainus üldkohustuslik lepe kogu Eesti peale. Nii ühtlustatakse konkurentidega palgatasemeid ning väheneks võimalik omavaheline must konkurents. Läbirääkimiskoormus väheneks mõõtmatult. Ametiühinguile on olulisimaks õppetunniks, et tööväe jõudude killustatus lööb paratamatult töö hinna alla. Samasuguse ametiühingulise struktuuriga ei tasu raudteelastel järgmistele läbirääkimistele vastu minna, ühinemised on möödapääsmatud.

Aü tunnuslause ?Ühingus on jõud? oleks seekord napilt äraspidise tõestuse saanud. Vedurijuhtide jagunemine kolme aü vahel ja nende eraldumine teistest raudteetöötajatest selgelt ei õigustanud ennast. Ka streigi tipphetkedel, pärast raudteelaste aü toetusstreigi algust teisipäeval, ei suudetud halvata pooltki ettevõtte tegevusest. Streigil oleks kohe suurem mõju olnud, kui algusest peale oleks kaasatud kõik vedurijuhte ühendavad aü-d. Absoluutse tööseisaku oleks esimesest minutist saanud aga nt koostöös dispet?eritega. Nii tuleb tunnistada, et ühelgi elualal pole kõrgemaid ja madalamaid kutsealasid.

Solidaarsusvaimuga harjumine on ka viie tugeva aü streigipakti mõte. Paraku deklareerisid vedurimehed veel poole aasta eest, et nemad selliseks solidaarsuseks valmis ei ole. Minu hinnangul nad eksisid, kuid pikaleveninud streigi ja oodatust lahjema lepingu tõttu kannatasid lihtsad streikijad, mitte nende õlatundetud juhid. Viimane õppetund mõlemale: kõnelused ei tohi katkeda. Kui 5. streigipäeval puudub tülipooltel kontakt ja infot vahetatakse ajakirjanduse ja kohtuhagide vormis, on see ülekohtune ettevõtte aktsionäride, klientide ja aü streikivate liikmete suhtes.