Tulumaksureformi tehakse linnade ja valdade arvel

Sama kehvasti läks juulis teistel omavalitsustel. Juuli tulumaksu laekumised kõikidele omavalitsustele, hoolimata sellest, et inimeste brutotulud on aastaga kasvanud pea kümnendiku, osutusid juulis 3,6% ehk 19,8 miljoni krooni võrra väiksemaks, kui nad olid aasta tagasi. Kuidas on see võimalik: palgad suurenevad, töökohtade arv kasvab, aga laekumised omavalitsustele hoopiski vähenevad? Eesti omavalitsustele kokku oleks taganud endise maksukorraldusega võrdse laekumise üksnes 11,8% suurune keskmine eraldusmäär brutotulust, mitte aga 11,4% suurune, nagu kehtestati. Kusjuures Tallinnale ja paarikümnele suurema keskmise brutotuluga vallale oleks nende senise tulude taseme säilitanud enam kui 12% suurune eraldusmäär. On päris selge, et kui tuleval aastal avaliku sektori 2004. aasta finantstegevusele joon alla tõmmatakse, selgub lõplikult, et valitsus on oma 2003. aasta tulumaksureformi esimest sammu finantseerinud poole miljardi ulatuses omavalitsuste arvel. Sellest pool vajalikust madalama eraldusprotsendi kehtestamise abil ja teine pool tasendusfondi vähendamise arvel.

Võib tekkida küsimus, miks neist juba ajalukku jäänud asjadest veel rääkida. Põhjusi on kaks. Esiteks on pool miljardit suur summa ning selle puudumist hakkavad omavalitsused õigesti tajuma alles teisel poolaastal, kuna esimene poolaasta on ka eelnevatel aastatel olnud omavalitsustele suhteliselt lahja. Siis toimus tulumaksu tagastamine suurel määral omavalitsuste arvel ning 56 protsendile vastav tulumaksu osa saadi alles teisel poolaastal täies ulatuses kätte. Sellel aastal ei ole aga teisel poolaastal tulumaksu laekumise suurenemist oodata ja see jääb esimese poolaastaga umbes samale tasemele. Nagu juulikuu juba näitas, mitte palju kõrgemaks kui möödunud aastal.

Koos sellega hakkavad senised võidukad teated sellest, kui palju maksuamet võrreldes möödunud aastaga omavalitsustele on rohkem tulumaksu üle kandnud, üha enam oma sära kaotama. Samal ajal hakkab aga üha enam omavalitsusi sattuma rahalistesse raskustesse, kusjuures kõige rängemini saavad kannatada need, kes seni olid ise päris hästi hakkama saanud.

Teiseks aga ei tohi me unustada, et valitsuskoalitsiooni tulumaksureform pole veel poolel teelgi. Arvestades 2004. aasta valusaid kogemusi, peavad omavalitsused olema valmis takistama, et riik ei saaks järgmist sammu, tulumaksumäära alandamist 7,7% ehk 2 protsendipunkti võrra, kantida jälle osaliselt omavalitsuste arvele.

Edasi ei saa kuidagi teisiti seletada asjaolu, et vaatamata tööhõive suurenemisele on alates aprillikuust kiiresti vähenenud inimeste arv, kelle tuludelt maksuamet iga kuu tulumaksu omavalitsustele üle kannab.

Kui aprillis oli inimeste arv peaaegu 560 000, siis paari kuu jooksul oli see arv mais üle kümne tuhande väiksem ja juunis ületas napilt 530 000. See mõne kuu jooksul ajutiselt tegelikust väiksemana püsinud tulusaajate arv ei tähenda aga muud, kui et veel ümmarguselt 100 miljonit krooni omavalitsuste raha on täiendavalt maksuametisse kinni külmutatud.

Kes tahab, võib ju uskuda, et maksuameti töö on järsku palju keerulisemaks läinud või et ettevõtete raamatupidamine käib Eestis kiires tempos allamäge. Kuid hoopis produktiivsem oleks arvata, et siin on tegemist omapärase puhvri ja võib-olla isegi poliitilise relva - omavalitsuste jaoks uue piitsa või prääniku süsteemi kasutuselevõtuga.

Kui Tallinnal või mõnel teisel tugevamal omavalitsusel peaks selle aasta teisel poolel tulema tulude plaani täitmisega probleeme, siis ei ole need, nagu kevadel püüti väita, seotud vastutustundetu planeerimisega, eriti aga linnavara müügi plaani halva täitmisega. Viimast ei saagi enam väita, sest tänaseks on plaan kolmveerandi osas sisuliselt täidetud. Probleemide põhjus on valitsuse tulumaksureformis, mida tehakse linnade ja valdade arvel.