FIEt pole õige samastada palgatöötajaga

Esmaspäevases Äripäevas ilmunud artikkel füüsilisest isikust ettevõtjate (FIE) ja töötajate palkamisest näitab, et endiselt esineb probleeme FIEde ja palgatöötajate olemuse eristamisel. Sellest tulenevalt sisaldas artikkel mitmeid ekslikke arusaamu ja seisukohti.

FIE tegeleb majandustegevusega iseseisvalt, kandes kõiki sellega kaasnevaid riske. Edu korral on FIE-l õigus plaanitust suuremale tulule. Riskid ja iseseisvus ongi põhiline, mis teda tavalisest töötajast eristavad.

Paraku on erinevused maksustamisel ning tööõiguse rangemad sätted viinud mõnel juhul selleni, et tavaline töösuhe on vormistatud teenuse osutamisena ning töötaja teeb oma igapäevast tööd FIE nimetuse all. Töösuhte vormistamisel iseseisva ettevõtlusena ei pruugi alati olla tegemist töötaja ja tööandja vahelise kokkuleppega, vaid tööandja poolse eeltingimusega isiku tööle saamiseks.

Tegemist ei ole ainult Eesti probleemiga. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel toimunud FIEde arvu kiire kasv mitmetes arenenud riikides. Põhjuseks olid riiklikud meetmed, mille eesmärk oli soodustada füüsiliste isikute ettevõtlust, seda eriti töötute seas. Ettevõtjate arvu kasvuga kaasnes ka see, et FIEks registreeriti end eesmärgiga vähendada maksukoormust.

Eestis töötaja ja FIE maksustamisel tulu- ja sotsiaalmaksumäärades erinevust otseselt ei ole. Küll aga loodab mõnigi tavatöötaja vähendada erinevate kulude võrra oma maksustatavat tulu. Ka tööõiguse sätted, mis annavad suured õigused töötajale, võivad kallutada tööandjat ostma teenust FIE-lt.

Mõistetamatuks jääb Äripäevas ilmunud artiklis toodud probleem, et FIEdele ei saa koostada ametijuhendit ega panna paika konkreetset tööaega. Kuna ettevõtja on oma tegevuses iseseisev, siis ei saagi klient tema eest selliseid asju määrata. Seda on võimalik teha vaid kokkuleppe teel.

Kliendina taksosse istudes ei määra te ju taksojuhile tööaega ega kehtesta sõidu ajaks temale ametijuhendit. Ka see, kas ta on teid nõus Võrust Tallinna sõidutama, selgub alles läbirääkimiste käigus.

Järgmisena käsitleti koolitusele saatmist: ?FIE peab koolituse esmalt ise kinni maksma ja hiljem selle arvel kajastama. Alles siis on tööandjal võimalik see talle kompenseerida.? Eeldan, et tõeline ettevõtja hoolitseb enda koolitamise eest ise, mitte ei lase kliendil end koolitusele saata.

Ettevõtja poolt kliendile esitatav arve peaks iseenesest hõlmama kõiki kulukomponente ning kasumiosa. Ei oleks ju mõeldav, et näiteks juuksur palub kliendil tasuda enda koolitamise, töövahendite kulumi, tööruumide üüri ja muu säärase eest eraldi.

Samuti on ekslik arusaam, nagu oleks FIEna vormistatud töötajat tunduvalt lihtsam töölt vabastada kui töölepinguga töötajat. Eesti kohtupraktika näitab, et juhul, kui olemuselt oli tegemist siiski töösuhtega ja lepingu lõppemisel pöördub isik tööandja vastu töövaidluskomisjoni või kohtusse, saab ta kõik hüved, mida seadus töötajale töölepingu lõpetamisel ette näeb.

Seega on töösuhte vale vormistamise puhul tööandja jaoks tegemist viitsütikuga pommiga, mis igal hetkel ootamatult lõhkeda võib.