Tulumaks tuleb jagada töö- ja elukoha omavalitsuste vahel

Raha on alati vähe. Ses mõttes pole Tallinna halamistes midagi üleloomulikku. Teisalt on linna väline rikkus jälle igaühele silmaga näha ? Tallinn annab oma arengus silmad ette kõigi postsotsialistlike riikide pealinnadele, aisana pakub talle konkurentsi Ida-Berliin oma endisele tsoonipiirile jääva Potsdami platsiga. Ka SKPlt ühe elaniku kohta on Tallinn koos Harjumaaga võrreldav Berliini ümbritseva Brandenburgi liidumaaga.

Pealinn kaebleb, et riik on jätnud ta võrreldes Piirissaare või Urvaste vallaga vaeslapse ossa. Seda olukorras, kus riik on Tallinnas vaieldamatult suurim tööandja ja kõrgepalgaliste töökohtade looja. See palgaraha ei kao kuhugi, see kulutatakse põhiosas ära Tallinnas.

Vastuseks tallinlase kurtmisele peaks võroke või virulane kadestavalt küsima, mitu töökohta genereerib Tallinnasse nt üks riigi poolt loodud ministri või ministeeriumi kantsleri töökoht? Põllumeeste ja kaevurite puhul on selline lisanduvate töökohtade üleslugemine miskipärast igati kohane.

Nüüd siis riigi süüst. Tallinna tänavaaukudes on oma, kuigi pisike süü praegusel maksusüsteemil. Küsimus on selles, kas omavalitsused peaksid huvi tundma ka töökohtade loomise vastu ja seeläbi rikkust koju tooma või on nende ülesandeks vaid tänavate lappimine ja ?sotsiaalne järelevalve??

Kord, mille järgi laekub üksikisiku tulumaks üksnes elukoha (sageli fiktiivse) omavalitsuse eelarvesse, ei ärata neis vähimatki huvi töökohtade loomise vastu oma maadel. Kõige paremini on seda näidanud Tallinna ümbruse arengud, erandiks vahest Rae vald. Samas kerkib neis äsjaste tallinlaste asumeid nagu seeni pärast vihma.

Ühest küljest tuleb seda võtta igati normaalse ja muuski maailmas tuntud arenguna. Teisalt on Tallinn seda talle ebameeldivaks osutunud protsessi ise tagant kütnud, süües oma maa maksustamise poliitikaga järjekindlalt välja neid, kes ei taha just paljukorruselises kortermajas elada.

Abi oleks tulumaksu jaotamisest. Kuigi pagemine Tallinnast on paljudele Tallinna enda poolt peale surutud valik, peaks maksukorraldus siiski toimima selles suunas, et Viimsi, Kiili, Saku ja kaugemateski valdades endale kodu rajanud võiksid ka koduvallast endale töökoha leida ega peaks igal hommikul Tallinna tänavaid oma raskete maasturite naelrehvidega lõhkuma sõitma. Kindlasti aitaks seda vältida omavalitsusele laekuva üksikisiku tulumaksu jaotamine töö- ja elukohajärgse omavalitsuse vahel.

Selle vajadusele viitab kas või omavalitsuste lobistamine Riigikogus pärast seda, kui mõnes Tallinna-lähedases vallas oli hakkama saadud mingi ettevõttega, kuhu tuli töötajaid värvata Tallinnast.