Kaubandustegevuse seadus saab täpsemaks

1. Kauplemisloa asendumine registreeringuga. Riigikogu menetluses oleva Kaubandustegevuse seaduse eelnõu (Eelnõu tunnusega SE 164, avaldatud Riigikogu kodulehel, aadressil www.riigikogu.ee ) jõustamisega, eeldatavalt aprillis, soovib riik senisest paremini reguleerida kauplejatega ja kaubandusega seonduvat.

Olulisim muudatus ettevõtjaile, mida uue seaduse jõustumine kaasa toob, on seotud kauplemisloaga. Viimast hakkab eelnõu kohaselt asendama registreering loodavas majandustegevuse registris (ka Majandustegevuse registri seaduse eelnõu on hetkel Riigikogu menetluses).

Registreeringu saamiseks esitatavate andmete maht võrreldes kauplemisloaga oluliselt ei muutu. Andmed kannab registrisse taotleja tegevuskohajärgne valla- või linnavalitsus. Ka nähakse seaduse jõustumise ajal kehtivate kauplemislubade kehtivuse osas ette üleminekusätted, mis võimaldavad kauplemislubade alusel kauplemist kuni 15. aprillini 2005. a. Selleks ajaks peaksid kõik senised load olema asendatud registreeringutega. Hulgikaubandusega tegeleval kauplejal on õigus eelnõu kohaselt tegutsed registreeringuta kuni käesoleva aasta 15. septembrini.

2. Kokkulepe jaekaubanduse mõiste täpsustamiseks. Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on Kaubandustegevuse seaduse eelnõu kohta avaldanud arvamust mitmel korral ning erinevate ettepanekute arv küünib kindlasti üle paarikümne. Võrreldes eelnõu algse variandiga on praegu Riigikogu menetluses olev versioon palju muutunud.

Enamus meie poolt tõstatatud probleemidest on seaduse eelnõus leidnud ka lahenduse. Kuid aktiivne suhtlemine eelnõu autorite (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) ning Riigikogu majanduskomisjoniga siiski jätkub. Viimane muudatus, mida eelnõu autorid pärast Kaubanduskoja selgituste kuulamist ja ettepanekutega nõustumist olid valmis tegema, seondub jaekaubanduse mõistega.

Nimelt jaguneb kaubandustegevus eelnõu kohaselt hulgikaubanduseks, jaekaubanduseks, toitlustamiseks, teeninduseks ja tänava- või turukaubanduse korraldamiseks. Probleem, mida nägime, seisnes hulgikaubanduse ning jaekaubanduse eristamatuses. Hulgikaubanduse olemuslikuks tunnuseks peetakse eelnõus müüki tarbijaks mitteolevale isikule ning jaekaubanduse tunnus on müük kliendile.

Viimane tähendab aga tarbijat tarbijakaitseseaduse tähenduses ja tarbijaks mitteolevat isikut, kes soovib teha või teeb tehingu kauplejaga. Selline mõistete defineerimine viiks aga tulemuseni, et kõik tootjad, vahendajad, hulgikauplejad peaksid ennast eelnõu jõustudes registreerima paratamatult ka jaekauplejatena, ehkki nad ei pruugi kunagi müüa tarbijale. Ning loomulikult laieneksid neile ka kõik jaekaupleja kohustused. Selline lahendus meie hinnangul aga ettevõtjaid ei oleks kindlasti rahuldanud.

Koos arutati küsimusi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikega, kes mõistsid probleemide tõsidust ning pärast omapoolset arutelu Riigikogu majanduskomisjoniga kinnitasid, et eelnõu teksti parandatakse ning jaekaubanduse olemuslikuks tunnuseks saab müük tarbijale, kuid müüa võib ka tarbijaks mitteolevale isikule.

Selline lahendus on kindlasti ettevõtjasõbralikum, jättes isikule selge võimaluse valida, kas ta tahab tegeleda vaid hulgikaubandusega ja müüa vaid tarbijaks mitteolevatele isikutele või soovib olla jaekaupleja ja müüa nii tarbijale kui ka tarbijaks mitteolevale isikule.