Realistlik energeetika jääb siiski põlevkivi juurde

Energeetika on iga riigi põhialus. Palju kõneldakse meil alternatiivenergiast, kuid selle ressursid on meil tagasihoidlikud. Hiljuti läbis ajakirjandust optimistlik teade, et aastaks 2040 kavatsetakse maailmas 30% energiast toota Päikese abil. See on täiesti ebareaalne unistus ja sombuses Eestis eriti väheperspektiivne. Ka tuult on meil tagasihoidlikult, seda saab tarbida vaid saartel ja rannikualadel ning pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väga kallis. Hüdroressursid Eestis on väikesed ja seotud eeskätt Narva jõega. Loomulikult on ebaõige, et piirijõest Narvast toodetavat energiat tarbib vaid üks piiririik, kuid selle probleemi õiguslik reguleerimine ja vajadus saavutada Vene Föderatsiooniga kokkulepe Narva HEJ toodangu proportsionaalseks jagamiseks riikide vahel on mitte energeetikute, vaid poliitikute ülesanne. Kui seda kokkulepet ei saavutata, saaks Eesti ühepoolselt hakata kasutama Narva jõel paiknevate Omuti kärestike energiat. Teiste väikejõgede ressursid on eeskätt silmailuks, mis loomulikult ei tähenda, et väikesi hüdrojaamu ei tuleks Eestis ehitada.

Oma ülesande ELi taastuvenergia viimiseks 5,1%-le aastaks 2010 saaksime me kõige hõlpsamini täita ühe suletõmbega, viies turba taastuvate energiaressursside alla. Eesti on turbarikas maa, tööstuslikult kasutatava turbamassi varu on üle poolteise miljardi tonni. Tartu soojamajandus põhineb juba praegu hakkepuidul ja saepurul. Kuid tuleb silmas pidada, et turbaleiukohad paiknevad meil ebaühtlaselt ja juba praegu kaevandatakse Eestis turvast juurdekasvust ilmselt rohkem, mis on vastuolus säästva arengu seadusega. Energia tootmise ja kasutamise määrab mitte meie roheline mõttelaad, vaid elanikkonna maksevõime ja riigi rikkus, ehk lihtsamalt öeldes tooteühiku hind. Kavandades energeetika tulevikku, peame me eelkõige arvestama, kust tuleb Eesti nigela tootmise ja ekspordi-impordi katastroofilise vahekorra juures raha maagaasi ja teiste kütuste (bensiin, naftasaadused) ostuks.

Elektritootmise võiks Eestis ka hoopis lõpetada, kuid elektri täielikuks impordiks puuduvad meil vahendid ja pealegi pole elektrit kuskilt ka importida, sest naaberriikide olukord on veelgi halvem: Läti sõltub hüdroenergiast ja uusi võimsusi ei luba keskkonnakaitsjad rajada; Leedu peab renoveerima Ignalina tuumajaama; Venemaa jaamad ja ülekandeliinid on lootusetult amortiseerunud ja energiakriis on seal vaid lähiaastate küsimus. Soome elektrikatkestused on meilegi hästi teada ja Soome jääb elektrit importivaks maaks ka pärast viienda tuumareaktori käivitamist. Uppuja päästmine on alati olnud eelkõige uppuja enese asi!