Järjekordne rumalus riigihankeseaduses

Senise riigihankeseaduse ebaadekvaatsus oli enamikule äriturul osalejatele selge selle kehtestamisest saadik. Kulus siiski mitu aastat, et ka seadusandja sellest aru saaks. Tänu Euroopa Liidu standarditele võeti muudatus lõpuks ette ning ettevõtjate ootused sellega seoses olid muidugi kõrged.

Äsja kehtima hakanud uues seaduses ongi mõned olulised positiivsed parandused, eeskätt riigihanke korraldamise vajaduse rahalise piirmäära kahekordistamise ja selles käibemaksu mittearvestamise näol. 9. jaanuari Äripäeva ülevaatest ilmneb, et ka juhul, kui hankesumma jääb alla piirmäära, tuleb pakkumine küsida vähemalt kolmelt pakkujalt ning rakendada vähempakkumise meetodit. Selles rumalus seisnebki. Kust pärineb arusaam, et odavam toode või teenus on parem? Vähempakkumist on põhimõtteliselt võimalik rakendada vaid juhul, kui ostja teab täpselt, mida ta ostab. Paljude toodete ja enamiku teenuste puhul pole see võimalik ega ka vajalik.

Tegutsen uuringute vallas, kuid näen sama probleemi paljudes muudes teenuste valdkondades: koolitus, konsultatsioonid, juriidilised ja reklaamiteenused jne. See, milliseks kujuneb teenuse hind, sõltub teenuse sisust, metoodikast, ideedest... neist kõigist kujunevast töömahust, pakkuja kvalifikatsioonist ja professionaalsusest.