Eestil on suhetes Venemaaga kõvasti vedanud

Äsja lõppenud Venemaa parlamendivalimiste taustal omandab meie ammuste välispoliitiliste unistuste peatne täitumine erilise tähenduse. On täiesti ilmne, et nii Euroopa Liit kui ka NATO tagavad Eestile rahu ja kindluse üha jõulisemasse autoritaarsusse langeva Venemaa külje all.

Eesti ühinemiseni ELiga jääb tänasest vähem kui viis kuud. See tuleb väga pingeline aeg nii meile uute oludega lõplikuks kohanemiseks kui ka välisjõududele, eeskätt Venemaale, meie suhtes hoiakute kujundamiseks.

On päris selge, et ELi ja NATO liikmesmaa Eesti sunnib varem või hiljem Venemaad muutma oma strateegiat ja taktikat meie suunal. Moskva peab tõdema, et senine survepoliitika on nurjunud.

Tuleval aastal möödub 10 aastat Vene vägede lahkumisest Eestist. ELi ja NATO laienemine on samaväärse tähendusega. See on murrang, mis meid lõplikult (institutsionaalselt) eemaldab nõukogulikust minevikust. Seda tõdemust ei saa lihtsalt eirata.

Samas on ilmne, et poliitika ümberhindamiseks on Venemaal endal veel praegu vähe sisemisi eeldusi. Ühest küljest on meiesuunalise poliitika kujundajad täpselt samad ideoloogid ja tegelased, kes kümmekond aastat tagasi. Arusaadav, et vigade tunnistamine pole kõige lihtsam ettevõtmine.

Teisalt on Riigiduuma uue koosseisu najal raske eeldada värsket ning avatud mõtlemist. Pigem vastupidi. Kremli poolt manipuleeritud elanikkonna ootusi peegeldanud valimised näitasid, et vabameelsus, liberaalsus ning läänemeelsus ei ole kindlasti praeguse Venemaa moevoolud.

Tundub, et lähemate kuude jooksul, kuni Eesti lõpliku ühinemiseni ELiga püüab Venemaa leida retoorilisi ja muid nippe, kuidas kujundada tervikuna Balti riikidest probleemitekitajate kuvand. Pole kahtlust, et Leedus vältav presidendikriis teenib otsapidi just neid huve. Teisalt on Venemaa erinevatel rahvusvahelistel kohtumistel viidanud inimõiguste olukorrale Eestis ja Lätis. Meie õnneks on Eesti partnerid kinnitanud ? Venemaa raiskab enda ja teiste aega.

Venemaa ja ELi läbikäimist reguleerib 1997. aastal sõlmitud partnerluse ja koostöö leping. ELi laienemisega peaks selle lepinguga automaatselt ühinema kümme uut osapoolt. Venemaa aga leiab, et selline asjade kulg rikub tema huve, ning nõuab eraldi kõnelusi iga üksiku liituja üle.

EL on selgelt Moskvale mõista andnud, et sellist soovi ei saa rahuldada. See on äärmiselt oluline Eestile, sest koostöölepingu automaatse laienemisega meile muutuvad kõik ELi ja Venemaa suhtlemise alusreeglid kehtivaks ka Eesti suunal. Venemaa ei saa eirata asjaolu, et ELi liikmesmaadega eraldi ei saa neil olla erinevaid kaubandustõkkeid.

Võib siiski arvata, et ELi laienemine Narva jõeni loob head eeldused uue päevakorra tekkimiseks Eesti-Vene suhetes. Meie riikide vahelised suhted peaksid varem või hiljem jõudma normaalse rahvusvahelise suhtlemise tasemele.