Kõhutants

Idamaisust õhkav kõhutants on olnud naistekeskne meelelahutus ja tervise korrashoiu vorm, valgustab tantsupedagoog Pille Roosi kõhutantsu olemuslikku külge. Naiste keskel, kus õpetust jagati emadelt tütardele, sündis see tantsuliik rituaalsest ja religioosset väljendusest ning arenes suhteliselt vabas vormis nii soolo- kui ka rühmatantsuna, järgides oma kindlaid, aastatuhandeid säilinud tantsuelemente.

Idamaise tantsu algupära seostub viljakus- ja emakultusega, kus naine loomeprotsessi osana on olnud püha. Särtsakalt elujõuline kõhutants oli rõõmu ning austuse väljendus naise sünnitamis- ja loomisvõimele ning kummarduse tegemine jätkuvale elutsüklile. Ringlevad ja pehmed tantsuliigutused, nagu näiteks puusaring, esineb kogu maailma looduskultuuride viljakus- ja kultustantsudes.

Erksavärvilised, üliohtralt litritega kaunistatud kostüümid olid algselt täiesti kinnised, terve keha ja isegi kõht olid kaetud. Pärast 1893. aasta maailmanäitust Chicagos, mil idamaine tants jõudis Ameerikasse, stiliseeriti kostüüme ning show-bisnis muutis need kaheosaliseks ja paljastavaks.

Kõhutantsimist võib harrastada lisaks rühmale ka individuaaltunde võttes või 3?4 inimese grupis, mis on eriti soodne neile naistele, kel tihe töögraafik või neile, kes vajavad privaatsemat ruumi oma hobiga tegelemiseks ja ei soovi seda kõigile afi?eerida. Tellida võib Pille Roosilt ka koreograafiat, kui kellelgi on vaja ?homme? esineda, kas või sõpraderingis.

Oma sõprade üllatuseks hakkas Cecile kõhutantsuga tegelema alles Eestis elades, kus ta on viis aastat õppejõuna töötanud ja sama kaua ka tantsinud. Pariisis elades oli tal mitmeid Maroko sõpru, nii puutus ta lähemalt kokku lõunamaise rahvamuusika ja -köögiga ning sealt pärines ka tema idamaade-lembus.

Temperamentse Cecile?i tantsuõpetajaks on olnud viis aastat järjest Pille Roosi, kelle treeningutel käib Cecile viis korda nädalas, sest lisaks kõhutantsu õppimisele harrastab ta ka India tantsu. Cecile leiab enda jaoks tantsuklubides masinliku muusika järgi tantsimas käimise igavavõitu olevat, sest tantsu väljendusvahendina armastab ta väga. ?Kõhutants on tegelikult hulga keerulisem, kui esmapilgul välja paistab,? ütleb Cecile.

Egiptuse reisilt ostis Cecile endale tantsukostüümid, ilma konkreetse eesmärgita, aga kohe tekkis tal teistsugune tunne tantsimise suhtes ja soov ennast selles kleidis tantsimas nautida, kas või väikses ringis.

Kõhutants pakub Cecile?ile suurepärase võimaluse oma keha tunnetamiseks ja nautimiseks. Kõhutantsus on just see huvitav, et kõik tantsijad teevad samu liigutusi, kuid kõigil on figuur ja liigutuse iseloom erinevad, nii on iga naine, kes tantsib ja muusikat tõlgendab, täiesti unikaalne, ja see on huvitav, räägib Cecile. Neid nüansse, kuidas ühte ja sama liigutust teha, on lõputu hulk. Lisaks tantsimisele Cecile ka laulab ning mõned esinemised on ta teinud kaasa koos Prantsuse ?ansoonide laulja Erki Otsmaniga. Varem laulis Cecile erinevates koorides nii klassikalist kui ka keskaegset repertuaari, hiljem rokkansambli koosseisus. Üllatuslood pärinevad ?Viimsest reliikviast?.