Kas Eesti edu sumbub Euroopa Liitu?

1) Turg puulusikatele on oluliselt laienenud. Tõsi, puulusikaid müüakse valdavalt Pärnu ümbruses, aga ikkagi on turg neile laienenud, sest lihtsustub liikumine riigist riiki, nimetagem seda lühidalt ? turismirutiin odavneb. See tähendab, et suvised autoturistid, kellele meri lõunast tulles enne Tallinna ette ei jää, hakkavad palju suuremas hulgas Ainazi kaudu Pärnusse jõudma. Eelkõige saab puulusikamees turgu juurde Põhja-Läti perenaiste hulgast.

2) Puulusikate tooraine hind võib tõusta, kuna puulusikamees konkureerib tooraine osas rohekütusehuviliste ahjusuudega Skandinaavias ja mujalgi, ilmselt kasutavad nii üks kui ka teine suursaeveskite jääke oma tootmissisendina. Aga see probleem võib osutuda leebemaks, kui arvatud, kuna suureneb puiduimport Venemaalt seoses kaubavahetuse lihtsustumisega Vene suunal. Samuti on puulusikamehel nüüd rohkem puidupakkumisi, sest piiriületus Läti saeveskist teel Pärnusse nüüd ju puudub, veoautomehe seisutundide kulu jääb Läti saeveskimehel ära, kui ta oma puidujäätmeid Pärnu sadama suunal tahab liigutada.

3) Puulusikamehe lapsed, kes tahavad saada puulusikavabrikudirektoriteks, saavad üsna lihtsalt asuda õppima mujal kui Eesti kõrgkoolides ja saavad palju kontakte teiste riikide tulevaste ettevõtjatega, näiteks Milano kingsepa poegadega (Milano kingsepp on samuti Eestis tuntud ELi tegelane, tema kehastab ettevõtjat teises ELi riigis, termini käibeletooja Marko Pomerants). Kui puulusikamehe lapsed otsustavad aga, et Tartu Ülikool on Euroopas üks vahvamaid majandushariduse andjaid, siis jäävad nad kodumaile kooli. Aga kuna TÜ väärtus on Euroopas laiemalt teada, siis pole hullu ? sidemed sõlmuvad ikka, sest TÜs õpib piisavalt kingsepapoegi teistest riikidest. Tulevased ärisidemed, kui mitte kaugemale kui Mariusega Lätist, saavad sõlmitud ja puulusikavabrik võib sündida, sest Marius Lätist võtab sealse äri enda juhtida.

Tegemist on ülilihtsa ahelaga, mis küllalt lühikese aja jooksul peaks elavdama kõikide uute liikmesriikide omavaheliste piirialade äriläbikäimist. Vaadake korraks Euroopa kaarti ja püüdke hinnata, mitu kilomeetrit olematuks muutuvaid piire te saate. Ehk ei olegi oluline ainult see, et suured vabrikandid saavad suuremale turule odavamalt ligi või senised Euroopa ärihaid saavad lihtsamalt vaesekeste uute liikmesriikide turud lõplikult vallutatud? Samuti ei ole ehk tarvis ülehinnata ELi toetuste mõju äärealade majanduse tugevdamisele. Puulusikamees ei oska tihti toetuse järele minnagi, asugu ta kui tahes sotsiaalselt tundlikul äärealal. Paranev infrastruktuur teeb häämeelt, sest kruusatolmuse tee veerde polnud suurt mõtet nooremat peretütart müügiletiga saata. Ükskõik kui palju ilusam tee Pärnust Tõstamaa kaudu Virtsu ja Haapsallu ka pole, kruusakattelisena ei ole sel autoturistide hulgas erilist lööki sirge Pärnu?Tallinna tee kõrval. Ratastel turiste on suvel küll kui kirjuid koeri, aga tühja nemad jaksavad igast külast puulusikaid kaasa vedada.

Öelge mulle nüüd, kas on olemas mõni endine piiriala, kus ei ela selliseid puulusikamehi, kes saavad ära kasutada uut vaba majandusruumi? Kuidas saaksid need ettevõtlikud kohalikud tegijad jätta kasutamata tõiga, et lokaalsuse mõiste on muutunud? ELi kui terviku majanduskasv, olgu ta hetkel tõesti Saksamaal pigem null või negatiivne, peab terve mõistuse seisukohalt kasvama ja pigem just uue, väikse, seni mahajäävaiks osutunud piirkondade arvel, kuna tegelikult on suured ettevõtted juba praeguste kaubandusvabaduste piires üsna suure osa ühisturgu kätte saanud. Sellist Eestit ja Euroopat me tahtsimegi, kus väikeettevõtjagi ärivõime edeneks!