Euroliidu mõju Eesti palkadele ei maksa üle hinnata

majanduskasvtöötasu ja kasumi suhe.

ELiga ühinemise pikaajaline mõju meie majanduskasvule on tõenäoliselt pigem positiivne, hoolimata sellest, et Euroopa enda kasvuväljavaated on pikas perspektiivis võrdlemisi nadid. Selle väite kasuks räägivad ebasoodsast demograafilisest olukorrast tingitud ebasoodsad mõjud liikmesriikide riigieelarvetele ja seeläbi ka kogu Euroopa rahasüsteemile.

Ometi võib Ida-Euroopa riikidel vähemalt esialgu siiski keskmisest mõnevõrra paremini minna. Selle väite teoreetiliseks toeks on eelkõige nn neoklassikaline tingimusliku konvergentsi teooria. Viimane väidab, et kultuuriliselt ja majanduslikult homogeenses piirkonnas (ja Eesti liitumine ELiga kahtlemata suurendab me ühtekuuluvust selle piirkonnaga) hakkab kapital liikuma rikastest riikidest vaesematesse ja see protsess kestab ideaalis kuni rikka ja vaese maa sissetulekutasemete ühtlustumiseni. Kapitali sissevool on iseloomustanud Eesti makroökonoomilist keskkonda juba alates 1995.?1996. aastast (ajutise tagasilöögiga 1998?1999), kuid ühinemine ELiga rõhutab seda pikas perspektiivis veelgi.

Koogijagamine töötajate ja omanike vahel sõltub seevastu eelkõige Eesti enda sisepoliitilistest suundumustest. Eesti ametiühingud on olnud peale taasiseseisvumist suhteliselt hambutud ja võib arvata, et ühinemine muudab nad siiski veidi sõjakamateks. Sellest on huvitatud meie rikkamad lähinaabrid ? eelkõige Soome ja Rootsi. Seetõttu võib arvata, et valitud ametiühingutesse kuuluvate õnnelike palku kasvatab peale majanduskasvu veel ka sisepoliitiline köievedu.

Varjuküljeks oleks sellisel juhul muidugi struktuurse töötuse suurenemine, mis vähendaks kaitsetumate tööliste palgakasvu väljavaateid. See väide rajaneb just eriti Skandinaavia maid iseloomustavatel tööturu sise- ja välisringi mudelitel, kus eelistatud siseringi sissetulekud kasvavad külma kätte jäetud välisringi arvel.

Tegelikult on keskmine palk niikuinii väga küsitav näitaja, mille vastu tunnevad huvi eelkõige valimisloosungeid koostavad poliitikud. Et tegelikkuses on tööturg väga mitmekesine, siis pakub analüütiliselt märksa suuremat huvi erinevate palgarühmade suhteline dünaamika. Kui kogu tööturg jaotada kaheks ? kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata tööjõuks, siis võime mõelda näiteks rahvusvahelise kaubandusteooria ühe tähtsaima tulemuse ? Hekscher-Ohlini teoreemi võtmes. See ütleb, et kui rikas ja vaene riik omavahel kauplema hakkavad või kauplemist hoogustavad (aga see ELi laienemise puhul ilmselt juhtub), siis spetsialiseerub rikas riik tõenäoliselt kapitalimahukatele toodetele ja vaesem riik vastavalt siis töömahukamatele kaupadele. Kui kaubavahetus intensiivistub, peaks rikkas riigis suurenema seega nõudlus kvalifitseeritud tööjõu ja vaeses riigis jällegi kvalifitseerimata tööjõu järele. Teiste sõnadega, rikka ja vaese maa kaubavahetusest võidavad rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed ning kaotavad rikka maa vaesed ja vaese maa rikkad. Seega võiks arvata, et ELiga ühinemine toetab siiski mõnevõrra ka Eesti tööturu välisringi.