Eesti maksuõigus versus Euroopa maksuõigus

Praktika on näidanud, et sageli ei ole inimesed teadlikud sellest, milliste ELi õigusaktidega võrrelda näiteks siseriiklikke akte ? kust otsida vastuolusid ja millele tugineda. Tihti arvatakse, et ELi õigust ei pea tundma, kuna kõik põhimõtted on viidud sisse siseriiklikusse õigusesse. Praktika näitab, et nii see ei ole ? vastuolusid direktiividega, kohtuotsustega ja levinud tõlgendustega on veel küllaga, ole vaid osav ja tea, kust otsida.

Näiteks kuigi käibemaksu reguleerib ELi õigusaktidest muu hulgas ka 6. direktiiv, mille eesmärgiks on ühtlustada erinevate riikide käibemaksualaseid õigusakte, ei ole see siiski ainuke õigusallikas, millega tuleks arvestada käibemaksu vallas. Lisaks 6. direktiivile peab igapäevatöös arvestama ka asutamislepingute, liitumislepingu, muude direktiivide, otsustega jne.

Olulisim probleem, mis tõusetub, on küsimus ELi õiguse mõjust ja vahetust kohaldatavusest. Vahetu kohaldatavuse tähendus seisneb selles, et see annab liikmesriigi üksikisikule õiguse nõuda ühenduse õiguse vahetust kohaldatavusest tulenevate õiguste tagamist siseriikliku aparaadi ja kohtute poolt.

Näiteks sätestab 6. direktiiv, et juhuslikke finantsteenuseid kui maksuvaba käivet ei võeta arvesse mahaarvatava sisendkäibemaksu proportsiooni arvutamisel, samas kui Eesti käibemaksuseaduse põhimõtte kohaselt tuleb ka juhuslikke finantsteenuseid (Eestis defineeritud kui teatud teenused krediidiasutuste seaduse tähenduses) võtta arvesse mahaarvatava käibemaksu proportsiooni arvutamisel.

Me peame teadma, milliseid põhimõtteid maksundusele kehtestab ELi asutamisleping või meie liitumisleping ning juhul, kui mõne riigi poolt kehtestatud reeglid on vastuolus nimetatud sätetega, on võimalik nõuda ELi õiguse kohaldatavust, võttes arvesse ELi õiguse ülimuslikkust.

Samuti on igapäevatöös olulised määrused, direktiivid ja otsused. Määruse otsekohaldatavus ei ole automaatne, vaid sõltub regulatsioonisfäärist ja määruse üksikasjalikkusest. Liikmesriigid ei tohi kehtestada määruse sisu kahjustavat õigust ega sõlmida kahjustavat mõju omavaid lepinguid kolmandate riikidega.

Direktiivid pole reeglina vahetult kohaldatavad, vaid tuleb siseriiklikusse õigusesse sisse viia. Direktiivi eesmärk on lähendada liikmesriikide õigusi. Juhul kui liikmesriik ei ole direktiivi õigeaegselt kohaldanud või kui direktiiv on oma sisult piisavalt selge, üheselt võetav ning piisavalt täpselt määratletud, on ka see vahetult kohaldatav. Samas on direktiiv kohaldatav vaid liikmesriigi ja üksikisiku suhtes, mitte aga üksikisiku suhtes üksikisikuga. Ehk teisisõnu, juhul kui Eesti käibemaksuseadus on vastuolus nt 6. direktiiviga, võib nõuda vastuolulise käibemaksusätte tühistamist, kuid mitte teiselt tehingupoolelt direktiivis toodu rakendamist.

Veelgi enam: raamatupidajatel ja konsultantidel tuleb oma igapäevatöös arvestada ka kohtu otsustega. Kuigi otsused on otseselt siduvad vaid nendele, kellele need on adresseeritud, rakendab Euroopa Kohus muu hulgas acte eclaire?i ja acte claire?i põhimõtet. Acte eclaire?i raames viitab sageli kohus varasematele otsustele ning acte claire?i põhimõte tähendab, et ühenduse õigus on selles küsimuses nii selge, et ei vaja edasist arutamist. Seega kui kohus on mingis küsimuses juba varem põhimõttelise otsuse teinud ning näiteks Eesti riik rakendab sama probleemi tekitavat meedet, saab just varasematest kohtuotsustest tuge selle kohta, kas nimetatud küsimusega on mõtet tegeleda või mitte.

Üheks selliseks näitlikuks valdkonnaks, kus saab tuge nii kohtuotsustelt ja direktiivist, on käibemaksu mahaarvamine. Paljudes Euroopa Kohtu otsustes ning ka 6. direktiivis on selgelt välja toodud põhimõte, mille kohaselt tekib käibemaksu mahaarvamise õigus sellel perioodil, mil teisel poolel tekib deklareerimise kohustus. Samas rakendatakse Eestis põhimõtet, et deklareerida tuleb varaseima hetke järgi, kuid maha arvata hiliseima hetke järgi ehk teatud situatsioonides erinevates perioodides.