Luksuskaubad paneb paika sotsiaalne õiglus

Kes otsustab, mis on luksus? Eelnenud näitest tuleb välja, et luksuskauba mõiste on väga suhteline ja kindlasti muutub see ajas, eriti üldise elujärje paranedes. Kui püüame eri kaubarühmades luksuskaupu määrata, jõuame ruttu ummikusse. Näiteks kas pulmakleit alates 10 000 (või 20 000) kroonist on luksuskaup? Julgen arvata, et juba ainuüksi niisuguse näite esitajat võib süüdistada isegi populismis. Kes määrab, milline kaubamärk tähendab luksust või millisest hinnast alates muutub garderoobikaup luksustarbeesemeks?

Järelikult tuleb vaadata kaupu, mida enamasti käsitletakse luksuskaubana, näiteks kallihinnalised parfüümid, juveelitooted, kallimad sõiduautod, merekaatrid ja jahid, kallihinnalised käekellad, hinnaline mööbel, eksklusiivne kodutehnika.

Kui nimekiri enam-vähem paigas, tuleb lahendada küsimus: milline on see hind või muud omadused, mille põhjal saab luksuskaubale aktsiisimäära kehtestada? Kas sõiduauto muutub luksuskaubaks alates 500 000-kroonisest või 700 000-kroonisest maksumusest, kas baashinnaga või koos lisavarustusega? Kas sama automark on ka kahe-kolme aasta vanuselt pruugituna müüdult ikka luksusauto ehk kas registrikaupadele on maks ühekordne? Ja nii edasi. Reaalses maksukäsitluses ei tohi ükski tahk tähelepanuta jääda.

Ehete puhul, maalidest rääkimata, lisandub kindlasti autorlusega seonduv: kas kuld- ja briljantehted võivad olla luksuskaup teatud hinnapiirist seeriatoodangus või kehtib hinnapiir ka ehtekunstniku kallihinnalisele ainueksemplarile, kui see on ateljees müügile pandud? Ainus kaubarühm, milles luksuskaupade maksustamise käsitluses toona üksmeelele jõuti ja mis ka ellu viidi, oli mootorsõidukimaks. See oli ka sisuliselt ainus aktsiis, mille puhul on maksustamise põhimõtted põhimõtted enam-vähem arusaadavad, rääkimata kogutavast rahast teede remondiks ja ehituseks. Paraku leidis järgmine valitsus, et ka selle maksu sisseseadmise põhjendus polnud piisav.

Üks üldine sotsiaalset lähenemist iseloomustav põhimõte meenub varasemast veel: luksusesemete nimistu ja maksumäärade kehtestamisel maksustatakse tõepoolest ainult selliseid luksusesemeid, mis ei puuduta keskklassi pürgiva inimese loomulikku tarbimist, elustiili ja lõõgastumist, et hoida head kehalist ja vaimset töövõimet.

Nii jääb lootus saada aktsiis kätte nn anekdoodirikkalt, mõttetu tarbimise eest. Sest mõtlev rikkur, kes ringi rändab, võib tõepoolest, nagu 15. augusti Äripäeva juhtkiri kahtlustab, osta kauba sealt, kus see pole määratletud luksuskaubana. Ja siis jääb ka praegune käibemaks saamata, või paneme selle kauba ees piirid kinni...

1998. aastal jäi luksuskaupade aktsiisi idee teostus pooleli, sest ei suudetud reaalselt määratleda objekti ega piiritleda sellelt võetavat maksu. Ja nii ei jõua ma ka praegu selle probleemi käsitlemisel kaugemale.

Iga maksu kehtestamisel on oluline loodetav tulu ja selle edasise haldamise kulu maksukoguja poolt. Ei oska siinkohal öelda, kui palju on praegu Eestis ülalnimetatud kallihinnaliste kaupade ostjaid (paljudel ju kaup soetatud ja seda tagantjärele maksustada ilmselt võimatu), kuid viis aastat tagasi jõudsime eksperthinnangute põhjal kuni 50 miljoni krooni riigieelarvesse laekumiseni (arvestamata maksuameti administreerimiskulusid), mängides kuni 50-protsendiliste aktsiisimääradega.

Nii jäigi see huvitavana tundunud idee sinnapaika. Ajakirjanduslikku kära oli ses suvises leitsakus aga küllaga ? nagu probleem praegugi kohe tähelepanu pälvis. Küll ei näe ma midagi imelikku selles, et luksuskaupade aktsiisi mõte jälle üles on tõusnud. Eeldused pole ju sisuliselt kadunud, olukord pole sotsiaalse õiglustunde seisukohalt oluliselt muutunud ? võtta rikastelt ühel või teisel viisil enam ja toetada häid algatusi. Millegipärast arvan, et arutelu luksuskaupade aktsiisi kehtestamisest viib meid tagasi kuumade väitlusteni progressiivse tulumaksu kehtestamisest.

Mart Opmann on Riigikogu rahanduskomisjoni esimees ja Rahvaliidu liige