Võim tappis eetika

Võimust ei loobutud mitte jõu survel, vaid pigem lootuses midagi vastu saada. Võimu delegeerimine sai olla ainult tehing. Ning ilmselt tehing inimeste ja jumalate vahel. Sest midagi tõeliselt väärtuslikku võis saada vaid jumalatelt ja nii said tõenäoliselt esimesteks võimukandjateks mitte kõige tugevamad sõjamehed vaid jumalaid esindavad preestrid. Kunagine ürgne võim polnud mitte jõu poolt omistatud, vaid saadud argumendina võimule lisaks.

Võimu on kehastanud alati konkreetsed inimesed. Kuigi nende tee võimule võib olla väga erinev: alates sünnipärasest õigusest troonile kuni demokraatliku valimisvõiduni välja. Ning mõlema äärmusliku variandi puhul oleks tegemist nagu väljavalitusega; monarh on võimul Jumala tahtest, peaminister ? rahva tahtest. Kuid ikkagi on võim oma olemuselt vaid delegeeritud; ta on ülejäänute poolt aktsepteeritud kokkuleppe tulemus. See kipub aga paraku meelest minema, asendudes enesekeskse ning grupisisese, ja siit paratamatult ebaeetilise, arusaamaga: võim on võimust.

Vahel paistab, et meie pisikese hierarhia tipul Toompeal toimub midagi enneolematut, ennenähtamatut ja sinna pääsenud on kaotanud igasuguse arusaama eetilisest olemisest. See pole kaugeltki nii ja ajaloolises vaatevinklis ei toimu Toompeal midagi erakordset. Lihtsalt võimukandjad on oma tuhandetesse aastatesse ulatuva järjepidevusega loonud niivõrd tõhusa eneseolemise keskkonna, et nad on juba ammu võõrdunud neist, kes selle võimu kunagi neile ühistest huvidest tulenevalt loovutasid.

Ühiskonnaprotsesside uurimise parimaks laboratooriumiks on ajalugu. Seda ka analüüsides võimu. Milline võiks siis olla see minevikuline ajajärk, mis annab meile kätte võimu oma puhtamal, uurimiseks sobivamal, kujul. Minu meelest võiks selleks olla näiteks Rooma impeerium, mis ulatus Britanniast kuni Armeeniani ja kus võimukandja võim ületas kümnetes kordades tänase Ameerika presidendi võimu. Roomast suuremat, pikaajalisemat ja puhtamat võimu pole vist kuskilt uurimiseks võtta! Ning mida siis kõige üldistatumal kujul tegid oma tegudes vabad keisrid võimuga? Milleks oli neil võimu vaja? Kas selles, kuidas nad teostasid võimu, oli selle sõna kõige üldisemas tähenduses, eetikat? Ja mida ütleb meile see reaalne ajalookatse? Ning midagi pole parata, kümnete keisrite elulood (jättes vaid mõned erandid kõrvale) räägivad vaid ühte keelt: võim on minu isiklik omand.

Ehk, nagu ütles III sajandi keiser Elagabalus: ?Minu elu mõte on minu naudingud!?. Ja võimu vajalikkus seisnebki vaid nende naudingute rahuldamises. Sinna kaduski kogu võimulolijate energia, muutes võimu eesmärgiks omaette. Ja võimust ilma jäämine ei tähendanud mitte lihtsalt laskumist mõnele madalamale hierarhiapulgale, vaid ilmajäämist kõigest.

Nii ei saanudki võimust vabatahtlikult loobuda (on vaid üks erand keiser Diocletianuse näol), kuna see oleks tähendanud loobumist üleüldiselt. Vaid surm, mis tavaliselt saabus küll tapmise-mürgitamise variandis, võis viia võimulolija troonilt, ning siis juba otse igavikku. Sellest ajast alates, kui võimukandjad asetasid ennast maailma keskmesse, mõeldes vaid iseendale ja võimule, ei jäänud seal ?üleval? kohta eetikale. Võim tappis eetika!

Loomulikult pole midagi absurdsemat kui võrrelda tänase päeva demokraatlikku Toompead omaaegse keiserliku Kapitooliumiga. Kuid selles kolossaalses aja ja ruumi erinevuses on ikkagi üks ühine taust, ja see on kõige üldisemalt kokkuvõetav mõistega võim. Kas võimu olemus on aga sajandite jooksul muutunud? Vaevalt. Ta on lihtsalt tunduvalt nutikam ja väliselt kavalam. Mis kahjuks ei tähenda seda, et tipus puudunud eetika oleks millegipärast sinna naasnud. Ning miks Toompea peaks olema erand?