Vildi tootmine tagab edukuse

Vilditootmine moodustab Aade Lõnga käibest veerandi ning tagab ettevõtte kasumlikkuse. Vildi tegemise tehnoloogia ja seadmed on pärit Rootsi koostööpartnerilt.

Osaliselt Eestis, osaliselt Rootsis stantsitakse 9?11 mm paksustest Raasiku villavabrikus vanutatud vilditükkidest kõikvõimalikke detaile, millest sünnivad mütsid, sussid, pajalapid, kuuma poti alused, istmekatted jpm. Eesti turult Aade Lõnga valmistatud vilti ei leia, sest kogu toodang läheb Rootsi. Sealsete koostööpartneritega sõlmitud leping lubab Eesti turule vilti toota vaid siis, kui Rootsist tellimust ees ei ole. ?Sellist asja aga ei ole veel juhtunud,? tõdeb Aade Lõnga tegevdirektor Peeter Palts rahulolevalt.

Kaudselt jõuab välisturule ka Aade Lõnga põhitoodang lõng. Seda küll siinsete kudujate vahendusel. Aastatega on tekkinud kümmekonnast kudujast-kudumisfirmast koosnev põhiklientuur, kes vabrikust lõnga ostab. ?Paljud võtavad 10?20 kilo kaupa lõnga, aga teretulnud on needki kudujad, kel vaid pool kilo vaja,? räägib Aade Lõnga müügijuht Reet Palts, lisades, et aastane lõngatoodang ulatub Raasiku lõngavabrikus 20 tonnini.

Aare Vildak, Jõgeva lõngavabriku Argos juhataja

Teravat konkurentsi meil Aade Lõngaga ei ole. Võrreldes nõukogude ajaga on villavabrikuid nii vähe alles jäänud, et ei ole mõtet teravaks ajada. Eks me punnitame mõlemad. Turg on kitsas, annab trügida. Rohkem ärritab Leedu ja Läti lõng, mida siia odavalt tuuakse ja mille puhul ma olen näiteks komistanud tõsiasja otsa, et poolvillast lõnga müüakse villase pähe.

Ega lõngatootmisega jõukaks ei saa. Probleemiks on eelkõige toormaterjal. Eesti maavill on karmivõitu, klient aga eeldab pehmet lõnga. Samuti pole Eestis tööstuslikku villapesu, mistõttu tooraine kvaliteet kõigub. Sissetoodava villa puhul tekib aga sageli probleeme piiril, kuna vill allub veterinaarkontrollile ja sisseveoprotseduurid on keerulised.