Vigane vigadeparandus

Õiguskindluse printsiibi kohaselt ei tohi õigusaktid üldreeglina evida tagasiulatuvat jõudu. Eriti puudutab see akte, mis tekitavad negatiivseid tagajärgi, piiravad isikute õigusi ja vabadusi ning asetavad kohustusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa õigusriigis kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (Riigikohtu otsuse kohaselt maksuintress kui maksukohustuse kõrvalkohustus kujutab endast avalik-õiguslikku rahalist kohustust), tagasiulatuvalt. Maksuvõla intressi kehtestamine seadusega tagasiulatuvalt, s.o alates jaanuarist 1994 kuni 30. juunini 2002 on järelikult vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

Analüüsides seadusemuudatuse vastavust PSile on meie hinnangul olulised ka nimetatud seadusemuudatuse tegemise motiivid. Riigikogu võttis selle seadusemuudatuse vastu pärast Riigikohtu 05.11.2002 otsust (nr 3-4-1-8-02), mis tunnistas PSiga vastuolus olevaiks ja tühiseks rahandusministri määrused 1994?1998, millega kehtestati intressimäärad maksuvõlgade tasumata jätmise korral. Riigikogu sellist käitumist võib vaadelda kui Riigikohtu otsuse, mis peaks õiguskindluse tagamise seisukohalt olema lõplik, sisulist muutmist.

Isegi jättes kõrvale normi materiaalõigusliku süvaanalüüsi, on meie hinnangul ainuüksi see asjaolu, et seadusandja tegevusega välditakse kohtuotsuse täitmist, iseenesest õiguskindlust õõnestav. Seadusega tehtud muudatus on antud juhul sõnamurdlik õiguse subjekti suhtes, kes õigustatult ootab Riigikohtu otsuse täitmist.

2. Jõudsime järeldusele, et Riigikogu, võttes vastu mainitud seaduse, asetas end sisuliselt kõrgemale Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumist, mis aga on meie hinnangul vastuolus ka võimude lahususe printsiibiga.

Võimude lahususe põhimõtte kohaselt on seadusandlik-, täitev- ja kohtuvõim seatud üksteist tasakaalustama. See on vajalik riigivõimu jaotamiseks ja selle kaudu demokraatia ja seaduslikkuse printsiibi kindlustamiseks. Riigikogu poolt kohtuotsuse sisulist muutmist võib käsitleda Riigikogu pädevuse ületamisena. See kahjustab üldist õiguskindlust, loob ohu PSis sätestatud riigiehituslike põhimõtete ning igaühe õiguste ja vabaduste kahjustamiseks. Iga organ peab põhimõtteliselt täitma enda pädevust, mitte sekkuma teiste organite pädevusse. Pädevuse eristamine ja täpne määratlemine on vajalik lisaks võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttele ka demokraatliku õigusriigi ning seaduslikkuse printsiibi järgimiseks, samuti igaühe põhiõiguste ja vabaduste kaitseks. Näiteks ei tohi seadusandlik võim asuda täitma kohtuvõimu ülesandeid.

Seega ei saa meie hinnangul olla põhjendatud seadusandja poolt täidesaatva võimu vigade tagasiulatuv parandamine peale vastavasisulise kohtuotsuse jõustumist. On ju riik kohtuvõimu kaudu kord juba otsuse teinud ning selle muutmine riigi enda poolt tähendab võimude lahususe eitamist ja samuti vastuolu PSi §-ga 146. Riigikohtu otsustel ei ole soovituslikku iseloomu, need otsused on lõplikud ega kuulu edasikaebamisele, peegeldades riigi lõplikku seisukohta konkreetses küsimuses.