Globaalne äri = globaalne vastutus

Keskkonnakaitsjad hindavad laevaõnnetuste tõenäosuseks Läänemerel kaks õnnetust aastas, millest üks oleks tõenäoliselt naftatankeriga. Selge, on see, et Hispaania rannikul ookeanis juhtunud õnnetuse kordumine väiksel Läänemerel oleks korvamatuks looduskatastroofiks kõigi Läänemere riikide jaoks. Ja ma usun, et ükski Eesti transiidifirma, ega sadam ega

Eesti valitsus ei tahaks, et temale saaks maailm sellisel puhul näpuga näidata. Selliste olukordade ennetamiseks on pea ainsaks võimaluseks maksimaalsete ohutusmeetmete kasutuselevõtt kõigi osaliste poolt. Vajalikud on Läänemere valitsuste kokkulepped ohtlike laevade keelustamiseks, sadamate kokkulepped ohutusnõuete karmistamiseks. Eestil kui ühel suurimal naftatransiidi maal Läänemeres, lasub siin selge moraalne kohustus asja omalt poolt jõuliselt tagant tõugata.

Eesti majandus on aastate jooksul võtnud üha gloobaalsemad mõõtmed. Globaalse äriga kaasneb ka globaalne vastutus. Eestis tuleb omaks võtta Euroopas levinud väärtushinnangud ja hinnata senisest enam meie firmade tegevuse eetilisust keskkonna ning inimeste suhtes. Üha suuremat hulka eurooplasi huvitab, kuidas Eesti firmad käituvad keskkonnaohtlike ainete veo ohutuse tagamisel? Kas Venemaalt pärit nafta pole ammutatud Siberi põlisrahvaste õigusi rikkudes? Seega see, mis toimub Eesti sadamates, milline keskkonnamõju kaasneb Eesti firmade globaalsel äriga, on iseenesest mõista kõigi Läänemere äärsete inimeste ja valitsuste asi. Ja sellel, kas näiteks Eesti sadamast väljunud keskkonnaohtlik laev reostab Kuuba, Hispaania või Aafrika rannikut, pole vahet. Maailmal on igal juhul õigus Eestilt aru pärida. Naftaärist teenitud miljonid on teenitud kõigi meie ühist keskkonda ohtu pannes. Seepärast on selge, et nafta kui taastumatu ja keskkonnaohtliku kütusega äri ajavatel firmadel lasub eetiline kohustus naftajärgse maailma kujundamisel.

Globaalne naftafirma BP muutis juba mõnda aega tagasi oma korporatiivset imagot, reklaamides ennast nüüd sloganiga > Beyound Petroleum (pärast petrooleumi). Shell ei nimeta end juba ammu naftafirmaks, vaid energiafirmaks, kelle missiooniks on inimeste energiavajaduste rahuldamine ka taastuvenergeetiliste lahendustega. Eestis aga nimetatakse kahjuks ennast jätkuvalt uhkusega põlevkivi kaevajaks ja põletajaks ning naftatransiidi firmaks, Eestit transiidimaaks.

Kui Eesti ekspordib maailma riski nafta näol ja siit iga päev väljuvate tankerite näol, peame me olema valmis aina valvsamaks tähelepanuks meie suhtes. Samuti rahvusvaheliseks vastutuseks oma tegevuse eest. Seepärast eelistaks ma, et Eesti ekspordiks maailma nafta asemel päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid. Siis poleks vaja ka karta Greenpece´i tegevust Eestis.