Käibemaksuseaduse mõju

Eilses Äripäevas käsitlesin uue käibemaksuseaduse kehtima hakkamisega kaasnevaid muudatusi, mis suurendavad maksukoormust (vt Käibemaksuseaduse mõju ). Täna on vaatluse all maksukoormust vähendavad muudatused.

Uues käibemaksuseaduses kaotatakse ära mitmed ebaõiglased sätted, mis tekitavad praegu ettevõtjatele käibemaksu kumulatsiooni.

Sisendkäibemaksu mahaarvamisel kaotatakse sularahas tasutud arvetega seotud piirang. Ettevõtjal on õigus oma käibemaksukohustusest maha arvata kõikidelt ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluv käibemaks, olenemata sellest, millal ja kuidas ta müüjale arve tasub. Loomulikult, kui on tegemist fiktiivse tehinguga, ei saa käibemaksu maha arvata ja tuleb arvestada muude seadusest tulenevate võimalike sanktsioonidega.

Uue seaduse kohaselt lubatakse sõiduauto soetamisel ja kapitalirendile võtmisel maha arvata 2/3 sisendkäibemaksust. Kui ettevõtja kasutab sõiduautot teenuste osutamiseks, siis lubatakse käibemaksu maha arvata täies ulatuses. Praegune seadus teatavasti ei luba sõiduauto soetamisel käibemaksu üldse maha arvata. Samasugune muudatus on tehtud ka autokütuse osas (vt § 21 lg 2). Osundatud sätte pinnalt tekkinud terminoloogilistest probleemidest lähemalt järgmises artiklis. Uue seaduse koostamisel lähtuti oletusest, et umbes 1/3 ulatuses kasutatakse sõiduautosid erasõitudeks, seetõttu võib väita, et osaline käibemaksu mahaarvamine välistab omatarbelt tekkiva käibemaksukohustuse (vt § 3 lg 1 p 2). Samas tuleb meeles pidada, et kasutusrendi maksetelt võib küll täies ulatuses käibemaksu maha arvata, kui aga sõidukit kasutatakse erasõitudeks, siis tuleb hakata maksma erasõitude turuhinnalt uuesti käibemaksu.

Uus seadus lubab maha arvata töölähetuse majutuskuludelt tasutud käibemaksu (§ 21 lg 1), praeguses seaduses on keelatud käibemaksu mahaarvamine mistahes majutuskuludelt.

Kui kauba soetamisel ei lubata sisendkäibemaksu maha arvata, siis vabastatakse kauba edasimüük käibemaksust (§ 18 lg 2 p 4). Praeguses seaduses sellist vabastust ei ole ning seetõttu maksustatakse näiteks sõiduautode müüki kumulatiivse käibemaksuga, mis on ääretult ebaõiglane ettevõtja suhtes. Maksuvabastusega seotud üleminekuprobleemidest kirjutan lähemalt järgmises artiklis.

Uus seadus annab valikuõiguse kinnisvaratehingute maksustamisel (§ 18 lg 3). Valikuõigus puudutab nii kinnisasjade ja ehitiste võõrandamist kui kasutada andmist (nii üüri, renti kui kasutusvaldust). Praegu on eluruumide üürileandmine maksuvaba, äripindade renti aga maksustatakse. Kui müüja otsustab edaspidi maksuvabastuse kasuks, siis kaotab ta ka õiguse ehitus- ja remonditöödega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamisele. Maksuvabastust on kasulik rakendada siis, kui ostja või üürnik on eraisik, riigiasutus või maksuvaba käibega ettevõtja (nt pank), sest sellisel juhul jääb kinnisvara müüja loodud lisandväärtus maksuvabaks.

Käibemaksu lisamine on aga hädavajalik selliste tehingute puhul, kus ostjaks või üürnikuks-rentnikuks on teine ettevõtja, kes kasutab ehitist oma maksustatava käibe tarbeks ning saab seetõttu kogu makstud käibemaksu oma käibemaksust maha arvata.

Uues seaduses pakutav valikuõigus elimineerib näiteks kumulatsiooniefekti pooleliolevate ehitiste müügil, mis on tingitud praeguse käibemaksuseaduse reeglitest.

Uue seaduse kohaselt ei loeta käibeks ning ei maksustata käibemaksuga kuni 50kroonise väärtusega reklaamkingituste ja tootenäidiste tasuta üleandmist (§ 3 lg 2 p 8). Maksuvabastuse eeldus on kauba üleandmine ettevõtluse huvides.

Uues seaduses on täiustatud käibemaksu eriskeeme kasutatud kaupade, kollektsiooniesemete ja kunstiväärtuse müügil (§ 34 ja 35). Eriskeemide eesmärk on kumulatsiooniefekti vältimine tehingutes, kus tarbija paneb müüki kasutatud kauba, mille ostmisel ta on juba käibemaksu maksnud. Üldise korra kohaselt peaks ettevõtja sellise kauba edasimüügil või komisjonimüügil lisama käibemaksu kogu kauba hinnale. Selle tulemusena muutuks see kaup konkurentsivõimetuks, sest hinna sees on osaliselt mitmekordne käibemaksukohustus.