Arvestus Eestis erineb IASist

Kuigi põgusal tutvumisel tunduvad Raamatupidamise Toimkonna ?Äriühendluse arvestuse juhend? (ERS 5) ja Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Komitee standard IAS 22 üsnagi sarnased, koorub lähemal uurimisel välja terve rida erinevusi. Kõrvalolev tabel toob ülevaate ERS 5 ja IAS 22 põhilistest erinevustest. Enamik erinevusi ei ole seejuures mitte juhuslikku laadi, vaid nende juured on tunduvalt sügavamal ja ?filosoofilisemad?.

IAS kaldub finantsaruannetes üha enam nn õiglase väärtuse (ingl k fair value) kasutamise poole. Järjest rohkem varasid tuleb bilansis kajastada nende õiglases väärtuses (milleks on üldjuhul turuväärtus). Ka majandustehinguid mõõdetakse lähtuvalt sellest, kas ära antud varade (ja kohustuste) õiglane väärtus oli suurem või väiksem kui vastu saadud varade (ja kohustuste) õiglane väärtus. Loobutud on liigse konservatiivsuse nõudmisest (stiilis ?alla võib hinnata alati, üles mitte kunagi?), kuna see vähendab oluliselt finantsinformatsiooni väärtust aruannete tarbijate jaoks.

Raamatupidamise Toimkond seevastu on senini näidanud üles suurt umbusaldust õiglase väärtuse rakendamise suhtes varade ja kohustuste hindamisel. Mõneti võib see umbusk olla põhjendatud. Õiglase väärtuse lubamine konservatiivse ?madalam soetus- ja realiseerimismaksumusest? meetodi asemel looks ettevõtetele kindlasti rohkem võimalusi finantsnäitajatega manipuleerimiseks. Samas on tõenäoline, et ettevõtted, kellel puudub tugev sisemine ja väline kontroll oma aruandluse üle, leiavad võimalusi arvudega mängimiseks niikuinii. Ausate ettevõtete jaoks takistab õiglase väärtuse mittelubamine aga korrektse pildi loomist finantsaruannetes. Kuna käärid õiglase väärtuse poole tüüriva IASi ja konservatiivset liini hoidva ERSi vahel järjest suurenevad, toob see lisatööd ettevõtetele, kes püüavad oma aruandluses järgida mõlemat süsteemi.