Alampalga viletsus

Pruugib lehtedel kolletuda, kui lahvatavad käredad vaidlused alam- ehk siis miinimumpalga asjus. Vähemalt selle poolest on Eestimaa viimased sügised olnud ühte nägu. Teisiti ei läinud seegi kord. Ametiühingud nõudsid 1600 krooni, ettevõtjate ühendused lähtusid nõustuvalt madalamast. Valitsus on olnud kiibitsejana seejuures kõige õnnetumas rollis ? tema jaoks on üleüldise alampalga olemasolu kohustuslikkus kahjuks kunagi seaduseks kirjutatud.

Õigupoolest võiks kõiki neid väitlusi ametiühingute pühaks esiteemaks kujunenud asja üle ükskõikselt seirata, sest numbritega pole jõutud veel nii kaugele, kus alampalga ülesajamine hakkaks otseselt kahjustama Eesti majanduse konkurentsivõimet. Seda vähemalt Tallinnas.

Samas on juba praegu selge, et 1600 kroonil alampalgana on Eesti eri piirkondades ja majandussektorites erinev tähendus. Lisaks sellele on kauplemisel alampalga üle oma selgelt korporatiivsed juured, mis nii või teisiti puudutavad demokraatliku ühiskonnakorralduse põhialuseid. Tavakodanikust kõrvaltvaatajale tundub ametiühingute ennastsalgav võitlus kindlasti kostmisena nõrgemate eest. Mis sest, et sedakorda ei taotleta midagi muud, kui tööjõu kui kauba hinnale alampiiri kehtestamist, sõltumata sellest, kui head või viletsat kaupa ka ei pakutaks. Kui seda siiski teha, peaks taoline alampiir n-ö teoreetiliselt vastama ühiskonna poolt aktsepteeritavale minimaalsele tööviljakusele, millest madalamale palgale vastavate töökohtade hoidmine oleks lihtsalt raiskamine. Ehk teisiti öeldes, sellest piirist madalama tööviljakusega, järelikult ka madalamat palka tingivad töökohad kui ebaefektiivsed kuuluksid likvideerimisele.

Kahjuks on taolist piiri raske, kui mitte võimatu määrata. Pealegi kaaluvad tööturul kõikvõimalikud sotsiaalsed ja poliitilised tegurid majandusliku otstarbekuse kuhjaga üles.

Näiliselt ülla võitlusega alampalga kasvu eest antakse löök neile, kelle eest justkui altruistlikult seistakse. Paratamatult on igas ühiskonnas neidki, kes pole oma võimete tõttu (tööturule sisenevad noored, puuetega inimesed jmt) suutelised välja teenima mingitest formaalsetest kaalutlustest lähtuvat alampalka.

Teisalt on aga väljast peale surutud minimaalne palgatase suunatud eeskätt väikeettevõtete vastu. Selliste vastu, kus tööandjaks on endalegi hädapärast äraelamist võimaldava töökoha loonu, kes pakub ühtlasi mingitki tööd kas või naabrimehele.

Et 1600kroonine alampalk võib saada saatuslikuks nii mõnelegi ametiühinguta väikeettevõttele Kagu- ja Ida-Eestis, viies sellega niigi suure tööpuuduse kasvule neis piirkondades, pole enam ametiühingute asi. Lisaks sellele võetakse alampalga fikseerimisega palkadelt suuresti allapoole paindlikkus ja ärgitatakse palgainflatsioonigi. Taoline alampalga tasemest johtuv tööpuudus on hästi tuntud nii ajaloost kui majandusteoorias. Tegelikkuses on sellega põrkutud teravalt näiteks 1950. aastatel USAs ja alates 1970. aastate keskpaigast Saksamaal.

Saksa keeles on sellisel tööpuudusel oma termingi ? Mindestlohn-Arbeitslosigkeit. Kas nüüd sellele eestikeelset vastet otsida, sõltub sellest, kuivõrd alampalga suurus väljub täna veel suuresti emotsionaalselt tasandilt reaalmajandusse.

Alampalgal, eriti kui seda vaadata ametiühingutega seoses, on oma teinegi enam kui kaheldava väärtusega külg. Nimelt on siin tegemist sammuga, kus ametiühingud on asunud tõrjuma turult neid, kes on nõus, tunnetades enda tegelikke võimeid, töötama vähema kui alampalga eest.

Näiliselt õilis tegevus on suunatud nende vastu, kes ametiühingute eestkostet ei otsi ega vaja, s.o eeskätt väikeettevõtete vastu.

Ametiühingute võitlus üha kõrgema alampalga eest ei taotle tegelikult midagi muud, kui kaitset oma liikmetele konkurentsi eest palgaturul. Näitas ju seegi sügis, et alampalga probleem pole sugugi ?organiseeritud? töötajate probleem, s.o suurte ja tugevate ettevõtete probleem, kus töötajate huvid on kollektiivlepingutega oluliselt paremini kaitstud kui mingi formaalse alampalgaga.