Mis on NATO hind Eesti jaoks?

Poola, T?ehhi ja Ungari liitumist NATOga võime vaid kadestada. Seda mitte üksnes kitsalt riigikaitselisi huve silmas pidades, vaid märksa laiemalt, sealhulgas majandusliku julgeoleku ja stabiilsuse poolelt vaadatuna. Tegemist on sammuga, mis oluliselt alandab nende riikide maariski, seda kas või konkurentsis investeeringute, krediidiliinide ja tipptehnoloogia pärast. Ühtlasi astusid Poola, T?ehhi ja Ungari NATOsse minekuga pika sammu Euroopa Liidu suunas.

Samas on nii nende kui ka Eesti puhul ikka ja jälle tõstatunud küsimus, mida tähendab NATOga liitumine kodusele maksumaksjale ja kas selleks tehtavad kulutused kaaluvad üles tulud liikmelisusest. Seda riikide puhul, kus raha napib nii sotsiaalseiks kui muudeks hädapärasteks vajadusteks.

Tõsi, kuid riik, mis pole riik just kellegi teise armust, peab nägema oma funktsioone laiemana kui jaak-allikliku politseinike paigutajana tänavanurgale ja teatrite ülalpidajana.

Samas pole küsimus mitte niivõrd selles, kas Eesti jõuab 2 protsendi tasemele aastal 2003 (see peaks olema siiski eesmärgiks) või alles pärast NATOga liitumist, vaid riigikaitseks tehtavate kulutuste efektiivsuses.

Ühe allveelaeva või superhävitaja muretsemine püksirihma pingutamise hinnaga, mis nihutaks Eesti küll paugupealt ülespoole 2 protsendi piirist, ei tõstaks ei Eesti ega NATO kaitsevõimet karvavõrdki.

NATO liikmeks pürgimine (ja saamine -- mis õigupoolest, kui vaadata kaardile, jääb ootama Soome liitumist) ei tähenda Eesti arengus valikut mingi militaarse oaasi stsenaariumi kasuks, vaid stabiilset majanduskeskkonda, s.o Eesti kuulumist majandusruumi, kus kehtivad võrdväärsed kaitsetagatised.