Vägistamisele ei!

Maaerakondade programmid, mille autoreid Reiljan on, selliseid mõtteid sisaldavadki, ning näiteks Venemaa ja Valgevene on sellistest ka lähtunud. Mõlemad riigid eksisteerivad isegi edasi.

Kuid Eesti on väikeriik ja siin oleks veelgi ohtlikum lähtuda isoleerumise ja konkurentsi piiramise ideest. Selle asemel tuleb ära kasutada oma eeliseid, millest näiteks meie odavat tööjõudu peetakse kõlvatuseks hoopis Läänes.

Meil pole mingit kasu sajatustest, et välismaine toidukaup on subsideeritud. Nii on ja nii jääb, sõltumata meie arvamisest, kas see on kõlvatu või mitte. Võime subsideerida on nende eelis. Selle kõlvatuse võtavad aga heameelega vastu meie eksporttööstus ning vaesem tarbijaskond. Põllumehi saame aga toetada otse, ilma esmatarbekaupu kalliks muutmata.

EME valimisreklaam näitab, et Reiljani partei on valmis toetama ka sokikäsikudujaid. Tema tekstid kubisevad vihkamisest valgekraede, hea hariduse, materiaalse toimetuleku, välisreiside ja isegi hea isu vastu. Gefiluse jogurt ja kolesterooli taset alandav margariin pole talle mitte profülaktiline vahend raskete haiguste vastu, vaid saatana sümbolid, sest tunnistavad turumajanduse edusamme ja ei jäta enam kohta ei omaaegsele kiiresti hapnenud piimale ega margariinile Ekstra.

Lasteta koolide sulgemine, tema lemmikmotiive, peaks nähtavasti asenduma aina uute avamisega. Töötu abiraha tahab ta muuta laheda äraelamise vahendiks, ja seda väga ettenägelikult, sest tema arhailine majandusprogramm tagaks kindlasti hüppelise vajaduse selle järele.

Reiljani pakutud stsenaarium on kahtlemata valge, kuna valitsusparteideks on selles paremerakonnad. Kuid selle kirjeldamisel on mees sihilikult eksinud. Siit vajadus täpsustusteks.

Ettevõtte tulumaks kaotatakse, kuid kõik tulusiirded eraisikuile (palgad, dividendid, erisoodustused, aktsiate müük) jäävad maksustatuks. Maksukoormus alaneb, riigieelarve puudujääki ei teki. Ühelt poolt katab vahet, mis on suurusjärgu võrra väiksem kui Reiljani fantaasiates, käibe- ja üksikisiku tulumaksu laekumise suurenemine. Kas eelarve esialgse pinge katab erastamisraha reserv või kulude kokkuhoid, on koalitsiooni otsustada.

Massilist ümberregistreerumist füüsilisest isikust ettevõtjaks pole nüüd ega ka siis. See ei tasu end ära ei raamatupidamiskohustuse, täisvastutuse, maksuameti teravdatud tähelepanu ega tsiviil-, eriti tööseadusandluse suhtes ebasoodsama olukorra tõttu. Elamiskulude firma arvele kantimist ei saa vältida muu kui risk ja tõhustuv kontroll. «Rikaste» meetodid seostuvad siiski hoopis offshore'indusega. Huvi selle vastu aga väheneb, sest suures osas tuleneb see praegu kehtivast ettevõtte tulumaksust. Eesti kasutab ära maailmamajanduse võimalusi ja paratamatuid arengutendentse, mitte ei sõdi meist sõltumatute asjaoludega. Põllumajanduse toetamist ei lõpetata, kuid Siim Kallast ega Mart Laari ei panda vangi lehmade seemendamata jätmise eest.

Eestis hakatakse tunnistama, et sotsiaalpoliitika jaoks tekivad vahendid mitte valimisloosungitest, vaid majandusest, abivajajate hulk väheneb, kui majandus toimib tõhusalt. Maainimeste petmine ajalooratta tagasipööramise lubadustega lõpetatakse ning riik hakkab looma neile eeldusi teenistuseks neis majandusharudes, mille osakaal perspektiivis kasvab.