Toidutööstus täna plastmassist veel loobuda ei saa

Vastavalt Euroopa Liidu direktiivile peavad aastaks 2030 olema kõik pakendid ringlussevõetavad. Aastal 2028 avaldab Euroopa Liit ringlussevõetavatele pakenditele kriteeriumid. “Aasta 2028 on liiga hilja, et aastaks 2030 nõudeid täita,” ütleb Laik-Lõhmus. Järgnev põhjendab, miks aega on vaja rohkem.

Alustame algusest. Teeme suurima lihatööstuse näitel selgeks, milliseid ülesandeid üks pakend toidu ümber peab täitma. “Toiduohutus on esmatähtis,” nõustuvad Irja ja Janne ühiselt. “Toidupakendite ohutus ja puhtus on rangelt reguleeritud, kuna pakend puutub otseselt kokku toiduga ja võib mõjutada toidu kvaliteeti ja ohutust tarbija tervisele. Euroopa Liidu toiduohutuse määrused lubavad taaskasutatud materjalide kasutamist toidupakendites vaid väga rangete piirangute ja tingimuste alusel. Ainsaks erandiks toidupakendite seas, mida saab mehhaaniliselt taaskasutatuna uuesti kasutada, on rPET ehk recycled polyethylene terephthalate. See materjal on valmistatud taaskasutatud PET-plastist, mis on läbinud põhjaliku puhastus- ja töötlemisprotsessi, et tagada selle puhtus ja ohutus toiduga kokkupuutel. Erinevalt teistest taaskasutatud materjalidest võib rPET-i kasutada toidupakendites teatud rangetel tingimustel, kuna selle töötlemisel saavutatakse piisav kvaliteet ja turvalisus, mis vastab toidutööstuse standarditele,” selgitab Laik-Lõhmus.

Keemiliselt töödeldud materjalide kasutamine toiduainetööstuses on samuti variant, aga see on väga kallis protsess ja nõuab suuri investeeringuid. See taaskasutusprotsess erineb tavapärasest füüsilisest ümbertöötlemisest. Meetodi käigus lagundatakse kasutatud plastmaterjalid nende keemilisteks komponentideks, millest algselt toode valmistati. Näiteks plastmaterjale saab molekulaarsel tasandil lagundada nende esialgseteks koostisosadeks, nagu õli, mille omadused vastavad esmastele, töötlemata materjalidele. Õli saab siis uuesti kasutada uute plasttoodete tootmisel.

Taaskasutatud materjali, nagu rPET, saadavus on piiratud või märgatavalt kallim kui virgin- materjali puhul, kuna turul on suur nõudlus. See omakorda võib põhjustada pakendite tootmisprobleeme, kuna materjalide tootjad ei saa piisavalt kvaliteetset taaskasutatud materjali. Kuna Maag Food on ETO ehk elutähtsa teenuse osutaja, ei saa me võtta riske, et toit jääb pakendamata pakkematerjalide tarnekindluse tõttu.

Taaskasutatud materjalide töötlemine ja kvaliteedikontroll on kulukamad ja aeganõudvamad kui virgin-materjalide kasutamine. See suurendab ka üldjuhul tootmiskulusid, mille tõttu on toidutootjad pigem ettevaatlikud taaskasutatud pakendite kasutamisel.

Suurima toidutööstusena ei soovi Maag Food, et igapäevasest toidukorvist saaks luksuskaup. “Toidutööstuses on pakendi materjali kulu kontrolli all hoidmine väga oluline. Peame tagama, et inimene suudaks endale toitu lauale osta. Kui me räägime luksuskaupadest, näiteks parfüümidest, siis selliste toodete puhul on ostja nõus sellega, et märkimisväärse osa lõhnaõli maksumusest moodustab kaunis klaaspudelike. Igapäevase toidu puhul ei see sellist asja lubada” ütleb Laik-Lõhmus.

Torstenberg toob näite konkreetsest projektist, mis oleks tarbijale liiga kalliks läinud. “Viimase suure investeeringu raames planeerisime viilutatud toodete pakendamist keskkonnasõbralikesse pakenditesse, mis sisaldaksid 80% pabermaterjali. Kuna puhta pabermaterjali kasutamine lihatoodete puhul ei ole võimalik, just säilivuse ja hügieeni pärast, siis peab pabermaterjal olema lamineeritud kilega, mille tarbijad peaksid siis pakendi kasutamise järel eemaldama, et pakendit saaks taaskasutada. Tegime lisainvesteeringud pakkemasina vormidesse, et tagada kile mugav eemaldamine paberist. Kahjuks tõusid just sellel perioodil pabermaterjalide hinnad märkimisväärselt, mistõttu oleks see ettevõttele tähendanud täiendavat kulu sadades tuhandetes eurodes. On üsna küsitav, kas tarbija oleks olnud nõus selle hinnavahe kinni maksma,” selgitab Torstenberg.

Seetõttu otsustati tol hetkel plastikust pakendi kasuks, mis on samuti osaliselt ringlusse võetav. Samas nendib ostudirektor, et kui hinnad muutuvad tarbijasõbralikumaks, on juba tehtud investeeringute näol valmisolek kasutada olemasoleval liinil ka pabermaterjali.

Maag Foodil on olnud ka projekte, mis pole õnnestunud, ja seda just selle tõttu, et nad püüdsid kasutusele võtta keskkonnasõbralikumaid pakendeid.

“Mõni lugeja võib olla mäletab, et kunagi oli poeriiulitel selline sari nagu Just eat it!. Mõned aastad tagasi soetasime liini, millel oli plaan pakendada kahte tüüpi tooteid. Üheks tootegrupiks oli sari, milles müüsime lihapalle ja praetud kanatooteid kastmega, mida sai mugavalt näiteks reisil olles kasvõi autos süüa. Pakendiks oli valitud keskkonnasõbralik PP (polüpropüleen) tops koos kartongist ümbrise ning puidust kahvliga, mis kinnitus PET kaane külge. Seega taaskasutuse mõttes andsime endast parima, kuna materjali, mida pakendis kasutati, sai kenasti eraldada ning sorteerida vastavalt materjali grupile. Kahjuks aga ei olnud see tootesari edukas, ning üks põhjus oli kindlasti ka selles, et pakend oli liiga kallis,” meenutab Torstenberg.

Teise sarjana oli plaan sellel liinil pakendada küpsetatud lihatooteid, mis pidid minema keskkonnasõbralikku kartongkarpi, mis oli vooderdatud kilega. “Tegime lugematul hulgal tootmises teste ja konsulteerisime pidevalt pakenditootjaga, aga kahjuks sellesse karpi pakendada me oma tooteid lõpuks ei saanudki, kuna need lihtsalt ei saavutanud soovitud säilivustähtaega selles karbis ning pakendamisel ilmnesid erinevad probleemid,” jagab Torstenberg oma kogemust.

Kokkuvõttes ei peaks me täna muretsema, kas meil aastaks 2030 on keskkonnasõbralikke pakkematerjale, vaid pigem tuleks jälgida nende maksumust ja aru saada, kas tarbija on valmis nende eest ka maksma.