Kaljulaidil on Moskvasse minekuks üks selge eesmärk

„Mis ma oskan öelda, see on selline väga EKRE-lik süüdistus, et kõik, mida Eestis tehakse, toimub Brüsseli diktaadi all,“ ütles Rumm. Tema sõnul on Müllerson ilmselt eestlane, keda Kremlis usaldatakse kõige rohkem. „Erinevates Kremli korraldatud ja Putini otsesel juhtimistel toimuvatel foorumitel on Müllerson alaline külaline. Ta on Eesti poolt vaadates väga Kremli-sõbralik ja väga tihedas koostöös nendega,“ kirjeldas Rumm.

Rumm juhtis tähelepanu, et kui vaadata, millised riigipead või valitsusjuhid on Putiniga suhelnud, siis on Balti riigid pigem erandlikud selle poolest, et suhtlust sisuliselt ei ole. „Seal on käinud sakslased, austerlased, itaallased, hispaanlased, Soome president suhtleb regulaarselt. Keegi ju ei arva ometi, et iga kord küsib Soome president luba selleks kohtumiseks. Mida tehakse viisakalt, alati pärast Soome presidendi kohtumist, on see, et Helsingis kutsutakse kokku kõikide Euroopa Liidu riikide suursaadikud ja briifitakse neid sellest, mida (Sauli) Niinistö ja Putin rääkisid. Sellised osundused, et kusagil keegi käsutas või keegi kontrollib seda, mida me siin Eestis teeme, on kas rumaluse või rahvusliku alaväärsuse kompleksi näitaja,“ ütles Rumm.

Tulised reaktsioonid Kersti Kaljulaidi plaanile sõita Venemaale Vladimir Putiniga kohtuma näitavadki eestlaste alaväärsuskompleksi, leidis Rumm. „Kohe, kui midagi toimib Venemaa suunal, on esimene reaktsioon, et kas minnakse meie huvisid maha müüma, kas me kuidagi ennast ei alaväärista. Minu meelest on arukas ja viisakas anda Eesti presidendile võimalus Moskvas ära käia ja siis hinnata, kas otsus sinna minna oli õige või vale, seda sõltumata sellest, kas presidendi nimi on parasjagu Rüütel, Meri, Ilves või Kaljulaid,“ rääkis Rumm. Tema hinnangul teadis Kaljulaid kindlasti, et saab sisepoliitikas selle otsuse eest kritiseerida, aga see oli risk, mille ta võttis.

Rumm ütles, et välispoliitikas on valik lihtne: kui sa pead otsustama, kas kellegagi vestelda või mitte vestelda, siis alati on arukas hoida suhtluskanalit lahti. „Kui üldse omavahel ei suhelda, see on kõige hullem.“

Rummi hinnangul võtab Kaljulaid ilmselt Putiniga ette need teemad, kus Eestil ja Venemaal on erimeelsused, eelkõige Ukraina küsimus – näiteks selgitab, miks Euroopa Liit peab vajalikuks jätkata majandussanktsioone Venemaale.

Üks võimalik kohtumise põhjus on aga veel. Nimelt on Eesti juba pikka aega kandideerinud kohale ÜRO julgeolekunõukogus aastatel 2020–2021. See on ajutise liikme koht, mida Eesti taotleb ning kui Eesti selle koha saab – see selgub mõne kuu pärast –, siis on selge, et Eesti peab hakkama väga tihedalt suhtlema julgeolekunõukogu alaliste liikmetega, kelle hulka kuulub ka Venemaa. Nii arvab Rumm, et Putini ja Kaljulaidi kohtumise üks teema on koostöö arutamine. „Kui oleme koos ÜRO julgeolekunõukogus juba järgmise aasta algusest, siis kuidas ja mida me seal koos teeme? Kui ÜRO tahab midagi saavutada, siis julgeolekunõukogu liikmed peavad olema koostöövõimelised,“ rääkis Rumm.

Rummi sõnul ei teadnud keegi tookord, kui Meri sinna läks, mis oli nende lepingute sisu. „Neid seal kohapeal kirjutati uljalt ümber, mis tänapäeva oludes on mõeldamatu,“ rääkis Rumm. Ja mida tegi tol ajal Eesti meedia? Rumm meenutas, et enamik ajalehtede artikleid ja juhtkirju tunnustas Meri selle eest, et ta võttis vastutuse enda peale ja langetas otsuse.