Tselluloositehas jäi paberile

„Meie jaoks tekkis küsimus, et kuhu edasi,“ vahendab kunagine Sylvesteri finantsjuht Kuno Liblik kontserni juhtkonna ühte tollast aruteluteemat. „Metsatööstuses tekivad mitmesugused jäätmed, sealhulgas tselluloositööstuse jaoks olulised okaspuujäätmed, mida me müüsime välja. Meil tekkis loogiline mõte, et võiksime ise hakata väärtustama neid jäätmeid. Üheks võimaluseks oli ehitada oma tselluloositehas ja teiseks võimaluseks oma plaaditehas.“

Et mitte uisapäisa otsustada, tellis Sylvester sajandivahetuse paiku ühelt Soome tunnustatud konsultatsioonifirmalt mahuka uurimistöö. Soome spetsialistid andsid põhjaliku ülevaate, milline on tselluloosi- ja puitlaastplaadi tööstuse senine areng maailmas ja mis suunas see läheb, kui palju tselluloosi- ja puitlaastplaadi tehaseid turule veel mahuks ning mis tüüpi tselluloosi ja mis tüüpi puitlaastplaati tasuks Eestis üldse toota.

„Päris lambist ei teinud me kunagi midagi, meie tegevus oli alati läbimõeldud ja sihikindel,“ põhjendab Liblik, miks juhtkond otsustas Soome firmalt tellida turu-uuringu, mis maksis 1,4 miljonit krooni. „Ma ei tea, et mõni teine Eesti firma oleks tollel ajal investeerinud niisuguseid summasid turu-uuringuks.“

Ka Pärnu Metsa juhataja Ants Kaljundi hinnangul käis müügiprotsess väga kähku. „Sest Stora Enso tegi väga hea pakkumise,“ põhjendab ta. Täpsustavale küsimusele, kas tegu võis olla nö. pakkumisega, millest oli raske keelduda, vastab Kaljund jaatavalt.

Samas paar Sylvesteri endist aktsionäri vihjavad sellele, et ostu-müügiprotsessis oli dikteerivaks pooleks kindlasti Stora Enso, sest turuvõim oli nende käes. Ilmselgelt ei soovinud Sylvester näiteks taas sattuda olukorda, mida kogeti mitmeid aastaid varem, kui maailma tselluloosituru kukkumise tõttu katkestasid Skandinaavia tselluloositehased päevapealt toorme ehk okaspuiduhakke vastuvõtmise. Tegu on aga suhteliselt kiiresti rikneva toormega, mis peab värskena tselluloostehasesse jõudma. Ja tegu on väga kasumliku kaubaga. Majandusloogika saetööstuses kõlas tollal umbes nii: kui sa saematerjali müüd, oled nullis, ja kui sa tselluloosihaket müüd, oled plussis. Sylvester müüs hakkest umbes 60 protsenti Stora Ensole.

Ost kui taktikaline samm

Enamik Sylvesteri endistest aktsionäridest on veendunud, et Stora Enso soovis eelkõige omandada Sylvesteri heal järjel oleva puidutööstuse ja tehinguga ühtlasi puksida tülikas konkurent turult välja.

„Taheti Imavere ja teisi saeveskeid, metsafirmasid nad tegelikult ei tahtnudki,“ räägib kunagise ASi Karo Mets direktor Meelis Lippe, praegu on ta ASi KaroTrans juht. „See oli Mati Polli poolt läbi surutud. Ta ütles, et vaid siis toimub tehing, kui metsafirmad kaasatakse.“

„Stora Ensol oli Eestis olemas oma varumissüsteem ja nad nägid ilmselt väga hästi, et Sylvesteri toorme hankimise pool arenes kordades kiiremini kui Stora enda loodud varumisstruktuur,“ näeb kunagise ASi Virupuu juhataja Kalmer Visnapuu ostu põhjusena võimaliku konkurendi elimineerimist. „Ja Sylvester konkureeris Stora Ensoga kõvasti Tallinna, Pärnu ning Kunda sadamas.“

Sylvesteri endise finantsdirektori Kuno Libliku arvates ei tahtnud Stora Enso mitte niivõrd tööstust, vaid eelkõige haarata turuosa. „Baltikumis kokku oli metsafondi kaheksa miljonit tihumeetrit, pluss Vene kontaktid ja muud olulised tegurid,“ loetleb ta.

Küsimusele, mis oleks Sylvesterist saanud siis, kui aktsionärid poleks soostunud kontserni maha müüma, vastab Liblik üheselt: Sylvesterist oleks saanud börsiettevõte.

„Börsile minek oli täiesti jalge all olev tee ja me juba läksime mööda seda teed täiesti rahulikult,“ lausub ta. „Mis puudutab tselluloositehast, siis ma ei oska täna öelda, kas selle rajamine ja hiiglama suure finantskohustuse võtmine oleks end õigustanud. Tselluloosi- ja paberitööstusel ei ole praegu head ajad. Elu on nii kiiresti edasi läinud, paberit ei vajata enam nii palju, praegu on hoopis teised andmekandjad.“